Liina Raud: Kes otsustab, mis on armastus?!

Armastust on küll kirjeldamatu ja mõõtmatu tunne, aga sellest võib alguse saada midagi väga reaalset - kahe armastava inimese liit, ühine kodu ja perekond. Võib-olla soovist kinnitada oma pühendumise tõsidust ja plaani kasvada armastavast paarist perekonnaks, või siis hoopis maisematel põhjustel - aga ka kõige romantilisematel inimestel võib tekkida soov oma liit seadustada.

Meie seadusandlus on eluvõõras ja iganenud

Ja nüüd seadus - perekonnaseaduse järgi on abielu Eestis mehe ja naise liit. Seadusega on kaitstud ka laste õigused vaatamata vanemate koos- või lahuselule. Kui Riigi Teataja kinni panna ja natuke päriselus ringi vaadata, siis on kuristik seadusandluse ja elu vahel kurvastavalt suur. Juba ammu enne habemega naise etteastet Erurovisioonil, ollakse Eestis kursis sellega, et kõik inimesed ei olegi Barbie ja Keni prototüübid ja isegi meie väikesel kodumaad asustab hoopis kirevam ja rikkalikum elanikkond.

Lähtudes eeldusest, et seadused  on inimeste jaoks ja meie ühise elu paremaks reguleerimiseks, siis koos elamise seadusandlus, mis puudutab hetkel vaid heteroseksuaalseid paare, on liiga piiratud.      

Riigikogus on hetkel sooneutraalne kooseluseaduse eelnõu, mis loob võimaluse seadustada oma kooselu nii samasoolistel kui ka erisoolistel paaridel. Minu jaoks on see suur samm edasi. Juba Eesti Põhiseadus räägib demokraatlikust riigist, kus kõik on seaduse ees võrdsed ja loodetavasti ajakohane seadus vastu ka võetakse.

Eesti ühiskond on aeglaselt, aga kindlalt avanemas

Tehnoloogiliste uuenduste vastuvõtmisel on eestlased Euroopa esirinnas, ent erinevuste tolereerimisel kahjuks väga tagurlikud. Minu silmad avas gümnaasiumiaja vahetusaasta Taanis. Sealsed inimesed ja ühiskond oli hoopis teistsugune. Inimesed olid hoolivad, erinevusi mitte ei kritiseeritud, vaid hoopis hinnati. Kaks aastat Eestis noorteorganisatsiooni juhtides ja pidevalt sadade noortega kokku puutudes nägin, et ka noorte eestlaste suhtumine on muutumas. Uus põlvkond, kes on kasvanud vabas Eestis, on julgemad ja avatumad. Praegu loodavad seadused saavadki reguleerima ju selle põlvkonna elusid ja peaks nende väärtushinnangutega arvestama.

Perekonna vundament on õnn

Minu jaoks on perekonna puhul kõige olulisemaks väärtuseks õnn. Pole vahet, kas see on kooselu mehe ja naise või näiteks kahe mehe vahel. Oluline on see, et osapooled, ka lapsed oleksid õnnelikud. Kooselu sooneutraalne seadustamine ei tee kedagi õnnetumaks ega võta kelleltki ära õigusi. See loob osale ühiskonnast hoopis õigusi juurde, seejuures teiste võimalusi riivamata.

Miks kooseluseadust vaja onOlukord, kus kaks naist kasvatavad koos ühe bioloogilist last, on tänapäeva reaalsus. Ma ei kujuta ette, mida tunneb üks emadest, kui lapse bioloogilise emaga peaks midagi juhtuma ja tema kui mitte keegi seaduse silmis, kaotab igasugused õigused lapsele, keda ta juba aastaid kasvatanud on. Just taoliste olukordade lahendamiseks antud seadus mõeldud ongi.

Eestis ei ole abiellumine noorte seas kuigi tavaline ja suur osa lapsi sünnib väljaspool abielu. Loodan, et ka need paarid, kes abielu sõlmida ei soovi, näevad kooseluseaduses võimalust oma elu lihtsamaks teha ja seeläbi edasisi probleeme vältida. Elades kellegagi koos abiellumata või kooselu registreerimata, võid end leida ühel hetkel haiglapalati ukse tagant nii, et Sul puudub igasugune õigus oma armastatu tervist puudutavates otsustes kaasa rääkida.

Eesti riik on valmis selleks, et vastu võtta sooneutraalne kooseluseadus. Maikuu alguses muutsid ka noored sotsiaaldemokraadid oma poliitilist programmi, lisades sinna toetuse samasooliste paaride pere-elule. Tervitan seda otsust ja leian, et kui mitte varem, siis vähemalt kümne aasta pärast on Eesti ka selleks valmis. Ma ei räägi kiriklikust laulatusest. Kuid õnnepalee uks ei tohiks jääda suletuks mitte ühelegi armastavale paarile. Hoolimata sellest, kas peres on mees ja naine, kaks meest või kaks naist.