Hannes Rumm: Eurorahaga silotorni-Eesti poole
Olen viimase aasta jooksul käinud peaaegu kõigis maakondades ja kogenud, et euroraha kohta teavad eestlased hästi kahte asja – esiteks on seda väga palju. Teiseks teavad kõik ettevõtjad, omavalitsusjuhid ja kodanikuühenduste juhid väga hästi, kust ja kuidas neil on võimalik seda raha taotleda.
Selline teadmine on ühtpidi hea ja teistpidi ohtlik. Hea selles mõttes, et juba aastatel 2007-2013 tõestas Eesti, et on üks kolmest parimast euroraha ära kasutajast Ida-Euroopas. Ohtlik aga selles mõttes, et euroraha kasutamises on puudu üks oluline vahelüli – ühiskonna arusaam sellest, kuidas Eesti tervikuna saab kõige rohkem kasu rahast, mis moodustab riigieelarvest 15 protsenti. Küsimus ei ole enam ammu selles, kas Eesti suudab euroraha ÄRA kasutada, vaid kui TARGALT seda raha kasutatakse.
Silotorni-Eesti poole?
Kui iga ministeerium ja selle haldusalas tegutsev organisatsioon mõtleb ainult selle peale, kuidas raha oma huvides kasutada, siis võimendub nn silotorni-Eesti areng. Äsja seletas Garri Raagma Tartu Ülikoolist silotorni-Eesti mõistet just euroraha efektiivsest kasutamisest rääkides nii: "Eesti jätkab süveneva harukondliku juhtimise kursil, kus üks ametkond ja projektijuht ei tea, mida teine ametkond ja projektijuht teeb. Kohalikud omavalitsused on killustunud ja maakondlikku ühtset haldust enam ei ole."
Toon ühe näite. Eestis on suur probleem selliste inimeste tööpuudus, kel pole elukutset, mida tänapäeval vaja läheb. Kui selline inimene pöördub töötukassa poole, siis aitab see teda paarikuuliste kursustega, millest päris uue elukutse omandamiseks ei piisa. Euroraha eest on korda tehtud kõik Eesti ametikoolid, aga sinna õppima minna töötu ei saa, sest ta pole enam noor ning ametikoolid alluvad haridusministeeriumile, töötutega tegeleb aga sotsiaalministeerium. Inimese abistamine takerdub bürokraatia taha, sest ministeeriumid ei suuda kokku leppida, kes ja milliselt eelarverealt maksab töötu tasemeõppe eest ning milliste reeglite järgi maksta stipendiumi.
Euroopa Komisjonil on eurorahast rääkides kaks ülesannet. Esiteks analüüsida olukorda ning anda soovitusi selle kohta, kuidas poliitikaid arendada nii igas riigis kui ka Euroopa Liidus ühiselt seatud eesmärkide suunas aastaks 2020. Teiseks on Euroopa Komisjoni ehk euroliidu nn tegevvalitsuse ülesanne tagada, et Euroopa maksumaksjate raha kasutataks strateegiliselt oluliste muutuste tegemiseks.
Tark reform euroraha eest
Hea näide selle kohta, kuidas euroraha pikaajaliselt väga oluliste probleemide lahendamiseks ära kasutada, on sotsiaalminister Taavi Rõivase ettepanek kasutada 170 miljonit eurot osalise töövõimega inimeste tööle tagasi toomiseks. Eestis on praegu 98 000 töövõimetuspensionäri ja olukorda ei muudeta, siis on neid 2020. aastaks juba 176 000. Mis tähendab, et vanadus- ja töötuspensionäre ei suuda ühe vähenev arv tööl käivaid inimesi enam ülal pidada. Sotsiaalminister loodab, et Töötukassa ja euroraha toel tuleb 10-15 protsenti osalise töövõimekaoga töövõimetuspensionäridest uuesti tööle.
Teisalt näitab Euroopa Komisjoni analüüs, et meie omavalitsused on liiga nõrgad ega suuda neile Eesti oma seadustega pandud ülesandeid täita. Kui ühes vallavalitsuses tegeleb üks ja sama inimene kultuuri, hariduse, lastekaitse ja sotsiaalhoolekandega, siis on selge, et korralikult ei suuda ta teha ühtki neist.
Näiteks ei saa praegu tööle minna inimesed, kes peavad hooldama täisealist raske puudega omast, keda ei saa terveks tööpäevaks üksi jätta. Samas ei suuda enamus valdu pakkuda hooldajat, kes korraga vaatab kõigi oma valla raske puudega inimeste järele. Samas võidaks hooldaja pakkumisest kõik – tööle tagasi tulek parandab koju aheldatud inimese elukvaliteeti, annab tööjõudu kohalikule ettevõtjale ning toetusraha maksmise asemel hakkavad vald ja riik saama töötajalt maksutulu. Selliste teenuste pakkumiseks on võimalik kasutada euroraha, kuid see eeldab teovõimeliste omavalituste olemasolu ning soovi neid teenuseid pakkuda.
Praegu on olukord paraku selline, et Eesti struktuurivahendite rakenduskava eelnõus on kohalike teenuste korralduse arendamiseks kavandatud 138 miljonit eurot. Rakenduskavas küll kirjeldatakse vajadust kohaliku tasandi teenuste paremaks korraldamiseks, kuid konkreetseid tegevusi kavandatud pole. Plaanitakse hoopis ehitada spordiväljakuid, parke ja muud. Kas spordi- ja vabaaja rajatised on Eesti regionaal- ja majandusarengu kõige suurem takistus?
Lõplikult pannakse euroraha kasutamine aastani 2020 paika tihedas ja töises arutelus Eesti valitsuse ja Euroopa Komisjoni vahel, mis aasta lõpus päädib kokkuleppega raha võimalikult efektiivseks kasutamiseks.
