Heie Treier - "Kuidas seletada pilte surnud jänesele"

Laiatarbemeedia haaras lavastusest kohe kinni — skandaal, skandaal, skandaal, NO-teater teeb kultuuriminister Jänese naerualuseks.

Lugedes enne teatrisseminekut kõiki neid ühedimensioonilisi kajastusi lavastusest „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, ei saanudki aru, kas meedia tähelepanu tegi lavastusele head või halba, ilmselt mõlemat korraga. Sest kohapeal tundus hoopis, et Marika Vaariku kehastatud kultuuriminister Laine Jänes oli täitsa sümpaatne tegelane, kes soovib südamest kangesti head, aga see ei taha õnnestuda, nii et tekib koomiline vastuolu „sooja, hingestatud” persooni ja tema „jäiselt külma” ametikoha vahel.

Põlvkondade, positsioonide, sugude ja huvide konflikt oli välja mängitud briljantselt. Seda enam, et ka teatritrupp kui kultuuriministeeriumi (oma rahastajat) „ründav” pool suutis säilitada eneseiroonia. Aga see oli vaid üks liin keset paljusid muid liine, mis läbisid kaks ja pool tundi kestvat ühevaatuselist etendust. NO83 algimpulss on päevakajaline. Tegemist on reageeringuga reaalajas toimuvale võib-olla majanduskriisist tulenevatele kultuurieelarve kärbetele, nii et lavastus on näide negatiivsete emotsioonide ja masendavate uudiste sublimatsioonist kultuuriks.

Abiks on võetud Teise maailmasõja järgne kunsti ajalugu ning nüüdiskunst, mille õpetamist meie kooliprogramm teatavasti ette ei näe, nii et laial publikul puudub ettevalmistus rohketest viidetest arusaamiseks (vt loetelu „Meie lugupidamine” lavastuse bukletist, lk 1). Seda infot valdavad Eestis enamasti spetsid või need, kes on kuulanud vastava perioodi loenguid, sest adekvaatset õpikut pole veel olemas. Siinkohal väike kõrvalepõige. Etendust vaadates tundsin ära näitlejate mõtlemislaadi, millega puutusin lähemalt kokku 2006. aastal, kui EMTA lavakunstikooli XXII lend pidi sooritama XX sajandi kunstiajaloo eksamit.

Tagantjärele selgub, et eksam nägigi toona välja nagu NO-teater. Viis tudengit leidsid, et nemad soovivad esitada õpitud materjali mitte verbaalselt, vaid visuaalselt, ning nad improviseerisid klassiruumis tohutult paljude viidetega etenduse, mis lõppes viie surnud jänese viskumisega põrandale eksamineerija jalge ette. See kõik oli toona väga ootamatu ja muljet avaldav,aga nüüd näen midagi sarnast juba teatris endas.

Nii et nüüdne NO83 toimib publikule veidi nagu järeleaitamistund. Ekraanilt näidatakse kunstiteadlase Eha Komissarovi video-kiirloengut Joseph Beuysi 1965. aastal Düsseldorfis Alfred Schmela galeriis toimunud kolmetunnisest aktsioonist „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Komissarov näeb ekraanil suures plaanis välja šikk, nagu Warholi tibi, võiks komplimendina öelda, ning eks 1960ndate avangard olegi talle südamelähedane teema. Komissarovi loengust jääb mulje, nagu oleks ta 1965. aastal viibinud isiklikult Beuysi kõrval, sest kõik detailid olid talle teada — kuidas ja kust Beuys surnud jänese ostis ning mida sellega hiljem tegi. Kus siin on nüüd kunstiline väljamõeldis ja kus tõsikindel teadmine, pole vist antud juhul oluline, sest video loeng täitis suurepäraselt eesmärgi. Beuys oli provokaator.

Seda liini ajab ka NO83, provotseerides nii publikut kui ka (veelkord) kultuuriministeeriumi, rääkimata iseendast. Niisiis püüab NO-teater elustada meie kaasajas 1960ndate avangardi õhkkonda, mis on trupil ka kordaläinud. Ainult et tänapäeval kunstnikke sümboolse rünnaku eest (avalikult) ei karistata.

Loe edasi "Teater.Muusika.Kino" maikuu numbrist