Jüri Saar: Vajame uut valimisseadust
See, aga mida tehakse valija poolt antud häälega pärastpoole, kuulub ulmesfääri. Kõik hääled, mis anti allapoole valimiskünnist jäänud parteide kandidaatidele, mis on meil teatavasti viis protsenti, visatakse piltlikult öeldes prügikasti. Kõige halvem on, et inimene ei saa selget tagasisidet selle kohta, mida ta tegi valesti ning mida ta peaks tegema tulevikus, et tema hääl kaotsi ei läheks. Välja arvatud muidugi üldine soovitus suurte parteide esinumbrite usaldamiseks?! See on kehtiva valimisseaduse esimene filter, mis tekitab stagnatsiooni ja suurendab olemasolevate parlamendiparteide huvi uute poliitareenile tulejate tõrjumiseks.
Arvesse minevate häälte arvestamine on subjektiivne ja ebaloogiline. Kõigepealt kogutakse kõik kandidaatele antud hääled kokku ja saadakse üldine valimistulemus, mis määrab parlamenti saanud erakonnad ja neile langevate riigikogu kohtade arvu. Igas ringkonnas on kvoot ja selle ületanutest saavad riigikogu liikmed. Möödunud korral sai niiviisi riigikokku ainult 10 isikut ehk 9,9 protsenti. Sellega lihtsus piirdub. Erinevates valimisringkondades antud häältel on erinev kaal ja kõige suuremates ringkondades on kasulik kandideerima panna kõige suuremad häältetoojad. Suuremates valimisringkondades tegelevad häälte korjamisega seetõttu häältemagnetid, et tagada soodsam tulemus kogu partei jaoks. Ei ole õiglane, et erinevate valimisringkondade valijate häältel on riigi seadusandja kujundamiseks erinev kaal. Küsimusi tekitab lisaks välismaal viibiva kodaniku (elektrooniline) hääletamine, kui tema alaline elukoht on välismaal.
Missugune on ikkagi tema jaoks õige ringkond ja miks? Valija elukoht ei peaks olema määrav selles osas, et ta valikuvõimalus piirdub ainult ühe valimisringkonna kandidaatidega. Sellega diskrimineeritakse Eesti kodanikke nende elukoha alusel. Pealegi teatakse Eestis üsna hästi üksteist, suur hulk inimesi elab elu jooksul mitmes Eesti piirkondades, millega ollakse seotud nii päritolu, suvekodu, töökoha, elukoha või muu asjaolu kaudu. Piirang elukoha järgi võib olla õigustatud suure elanikkonnaga riikides, kus huvi ja teadmine koduosariigist tavaliselt kaugemale ei ulatu (nt Ameerika Ühendriikides). Eestis peaks saama iga kodanik anda oma hääle igale riigis ülesseatud kandidaadile.
Veelgi segasemaks läheb aga lugu häälte ülekandmisega, sest hääli kantakse üle kahel tasandil- ringkonnas ja kogu riigis. Ringkonnas kantakse hääli üle vastavalt kandidaadi asumisele ringkonna nimekirjas, mille paneb paika partei juhtkond. Ringkonnas üle jäänud hääled lähevad jagamisele, mistõttu kõige kasulikum on alati olla suurema häältemagnetiga ühes ringkonnas, sest nii tekib tagapool olejatel lootus tema häältest osa saada. Sel teel said möödunud valimistel riigikokku koguni 65 saadikut ehk 64,4 protsenti. Samuti on oluline paiknemine üle-eestilises pingereas. Viimastel valimistel said üleriigilise kompensatsioonimandaadiga riigikokku 25 isikut ehk 25,7 protsenti. Tuletame siinkohal veelkord meelde, kuidas saadi eelmistel valimistel riigikogu liikmeks: 10 otsemandaati, 65 ringkonna kompensatsioonimandaati ja 26 üleriigilist kompensatsioonimandaati. Seega üle 90% riigikogu liikmetest on sinna saanud parteikontori otsuse põhjal ja mitte otseselt valijatelt saadud häälte alusel.
Kas Eesti põhiseadus näeb üldse ette niisugust häältega manipuleerimist? Vastuse saame, kui loeme PS §60 lg1, mis sätestab, et „Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed”. Otseste valimiste põhimõtte järgi peab kandidaadi üle otsustamine toimuma valimistest vahetult osa võtnud isikute tahteavalduse alusel. Praegu kehtiva proportsionaalse valimissüsteemi puhul võib isik osutuda valituks aga suhteliselt väikese häälte arvuga. Väide, et sel viisil arvestatakse maksimaalse hulga valijate tahet maksimaalselt võimalikul viisil, ei ole tõene. Tegelikult moonutatakse häälte ülekandmisega suure hulga valijate tahet, muutes valimised sisuliselt nimekirjadele häälte kogumiseks. Samas seda otseselt välja ei öelda ja niiviisi jääb inimestele sageli vale mulje, justkui nad osaleksid isikuvalimistel. Põhiseadus ei näe kusagil ette protseduuri, kus kõik saadud hääled liidetakse ja jagatakse parteide poolt omavahel nagu röövsaak. Proportsionaalne valimissüsteem täidaks kõige paremini valijate soove, kui terve riik moodustaks ühe valimisnimekirja.
Ühiskassasse (slängis obžakki) laekunud häälte jaotuse otsustab partei juhtkond, millega on totaalselt aetud segi üldised (ühiskonna) huvid ja parteilised ehk erahuvid. Inimesed annavad valimistel parteidele sisuliselt blankoveksli lubades oma häälega teha, mida iganes. Pingerea koostamise õigusest tulebki parteikontorite ja eriti nende tagatubade kontrollimatu võim. Niisuguste tagatubade olemasolu lubab muuhulgas suunata Eesti poliitikat läbi mõjuagentide, salarahastajate ja teiste variisikute, kelle tegevuse kohta pole võimalik küsimusi esitada. Teame, et parteide tagatubade niiditõmbajad eelistavad sageli argpükslikul kombel jääda avalikkuse eest varju. Olukord on väga tõsine, sest Eestis kehtiva valimiskorra tõttu on praegu partei sisevalimiste kaudu võimalik teostada vaikne riigipööre. Kuna sisevalmistel osaleb tavaliselt suurusjärgus mõnisada inimest ja valimistulemust loetakse partei siseasjaks, mille protseduuride järgimist riigi tasemel ei kontrollita, on võimuhuvilisel grupil võimalik suhteliselt lihtsal viisil sisevalimised võita. Võit sisevalimistel annab võimaluse uuel juhtkonnal koostada parlamendi valimisnimekiri, mis määrab praktiliselt selle, kes võiksid üldse parlamenti saada. Nii saab sisevalimiste kaudu tuua võimule isikute grupi, kellele pole rahvas tegelikult mingeid volitusi andnud ja kelle tegelikud tegutsemismotiivid võivad olla millised iganes.
Eelnimetatud ohustsenaarium ei pruugi käivituda, kuid kindel on, et niisuguse valimismudeli jätkuval kehtimisel hakkab kujunema välja stabiilne võimupiruka juures olev isikute kontingent (nõukogude-aegse nomenklatuuri analoog). Kehtib ju klassikaline reegel- domokraatia kõige suurem oht on, et demagoogia ja populismi kaudu jõutakse välja oligarhiani. Enne oligarhiat läbitakse aga nn autoritaarse (totalitaarse) demokraatia etapp, kus ühiskonnas hakatakse rääkima üldistest huvidest, millest saab teadlik olla üksnes eliit. Riik põhineb küll jätkuvalt lepingul, kuid inimesed loovutavad võimu „valgustatute diktatuurile”. Riigil ehk valitseval eliidil on nii inimeste üle piiramatu võim ja kodanikul on võimalik oma elu ja varandust säilitada üksnes riigi armust või tänu riigile. Eestis on räägitud pidevalt liiga väikesest rahvaarvust, kuid praegune poliitiline diskursus on tekitanud olukorra, kus riigi väiksus on ülevõimendatud ja tegelik poliitiline võim on läinud kitsa inimeste ringi kätte. Kui võtta kokku siinsete suurimate parteide tippjuhtkonnad, käib jutt paarikümnest persoonist, kellele alluvad erakondade liikmeskonnad ja läbi selle kogu poliitiline võim riigis. Võimu koondumine niivõrd kitsa inimeste ringkonna kätte on kõrge julgeolekurisk. Mingis mõttes on olukord sarnane nõukogude aegse kommunistliku partei positsiooniga ühiskonnas, ainult et praegu on ühe partei asemel parteisid mitu. Seetõttu pole ka üllatav, kui nii mõnegi meie poliitiku suust on tulnud kiidulaulu Singapuri kui idüllilise ühiskonna aadressil, kus tegelikult valitseb klassikaline totalitaarne demokraatia. Samasugust valitsemismudeli väljapakkumine Eesti jaoks viitab tõsistele vajakajäämistele lääneliku demokraatia algtõdede tundmises.
Vähendamaks eelnimetatud ohtusid ja muutmaks parlamendi valimisi läbipaistvamaks ja loogilisemaks teen mõned ettepanekud, mis võiksid olla kasulikud uue valimisseaduse koostamisel.
1. Igal parteil piiratakse kandidaatide esitamise arvu 101 persooniga kogu Eestis. Lisaks sellele tohib esitada kogu Eesti peale 101 parteitut kandidaati vastavalt „kes ees, see mees” põhimõttele. Kui muutub riigikogu kohtade arv, muutub samavõrra ka kandidaatide arv.
2. Kandidaadid registreeritakse nagu praegugi läbi ringkondade. Valimisjaoskonna seinale ja valimiskabiinidesse pannakse kandidaatide täielikud nimekirjad, kusjuures igas piirkonnas algab nimekiri selle piirkonna kandidaatidest.
3. Igal valimisõiguslikul kodanikul on üks hääl ehk valimisvautšer, mille ta saab anda ükskõik millisele kandidaadile Eestis. Sisuliselt muutuks kogu riik üheks valimisringkonnaks, mis suurendab olulisel määral valija rolli, sest tema hääle väärtus kasvab kordades. Iga inimene saab niiviisi valida nii lemmikparteid kui ka oma lemmikandidaati.
4. Riigikokku saanud isikud määratakse kindlaks individuaalselt kogutud häälte alusel s.t riigikogu moodustub inimestest, kes kogusid kõige enam valijate hääli. Häälte ülekandmist ei toimu, kuigi saadud häälte arv saab olema teada aidates avalikkusel ja parteide juhtkondadel arvestada rahvaesindaja kaalukust. Niisugune muutus vähendaks kampaania suunamist konkreetsetele persoonidele, vähendaks häältepüüdjate rolli ja suurendaks nimekirjade tugevuse tähendust. Parteide sisu muutuks tähtsamaks kui esindusnäo tuntus.
5. Lõplik valmistulemus tehakse kindlaks, kui on teada riigikokku saanud persoonid. See partei, mille esindajatest sai kõige enam isikuid riigikokku, on valimiste üldvõitja. Kui hääli saanud kandidaat loobub kohast riigikogus, lähevad temale antud hääled mahakandmisele ja riigikokku saab järgmine isik häälte põhjal koostatud pingereas.
Muidugi võib vastu väita, et selliste reeglite korral saaks riigikokku suur hulk sõltumatuid (ka naljavendi ja muid bravuuritare), Eesti poliitelu võib muutuda kaootiliseks, poliitika pealiin võib minna kaotsi. Ma ei ole sellise vastuväitega nõus, sest kandidaatide esitamine toimuks ju jätkuvalt suuremas osas läbi parteide. Parteidele jäävad üksikkandidaatidest paremad võimalused enda esitatud kandidaatide reklaamimiseks, nende tugevuste esile toomiseks ja usutavasti muutub meie poliitika hoopis vastutustundlikumaks ja professionaalsemaks. Tähtsaks muutuks partei nimekirjade tugevus ehk see, kui palju väärikaid ja tõsiseid kandidaate on ühe või teise partei nimekirjas. On täiesti loogiline, et enamik riigikogusse saanud poliitikuid tulevad sinna neid tundvate inimeste häältega, sest inimestel on vaevalt põhjust anda oma valimisvautšer talle tundmatule kandidaadile. Nii suureneb olulisel määral kandidaatide vastutus valijate ees ja tagasiside võimalus, samuti väheneks ülejooksmine. Partei, kes hakkab kasutama häältekogujaid, jääb ise edaspidises tegevuses hätta, sest kaob võimalus nendele antud häältega manipuleerida.
Korduvalt on täheldatud, et erakonnad on muutunud Eestile nuhtluseks. Parteidest on tänaseks saanud arengut pärssiv jõud, sest läbi parteilise tegevuse võimendub üha sagedamini omakasu ja ebakompetentsus. Praegune valimiste kord on vastuolus põhiseadusega (või vähemalt põhiseaduse vaimuga), sest teeb tegelikult võimalikuks suurtel parteidel olla huvitatud väikesest valimisaktiivsusest. Kui küsida inimeste käest, kas nad teavad, kes konkreetselt neid riigikogus esindab, saavad täna sellele täpse vastuse anda ainult need valijad, kelle lemmikud ületasid valimiskünnise otsehäältega. Ülejäänuid riigikogulasi võib aga õigusega nimetada parteibroileriteks sõltumata sellest, kui aktiivsed või passiivsed nad oma hilisemas tegevuses on. Nii pole üllatav, et räägime pidevalt madalast valimisaktiivsusest, mis näiteks viimastel valimistel oli 61,9 protsenti kõigist valimisõiguslikest kodanikest. Lisaks sellele langes välja 18361 häält (3,3 protsenti osavõtnutest), mis anti parlamenti mittesaanud parteidele ja üksikkandidaaditele.
Võrdlus arenenud demokraatiatega on siinkohal kohatu, sest kogu iseseisvumise taastamisest möödunud aja jooksul on Eesti elu olnud ülepolitiseeritud ja poliitsfäär ei ilmuta siiani mingeid mahajahtumise märke. Politiseeritus tähendab antud juhul päevast-päeva poliitiliste, sageli eksistentsiaalsete baasküsimuste päevakorras olekut, mis peaks tegelikult suurendama siinsete inimeste motiveeritust valimisalaseks aktiivsuseks. Kui arenenud lääneriikides tähendab aktiivsest poliitilisest otsustamisest kõrvalejäämine (absentism) eelkõige poliitika tegemise usaldamist professionaalide kätte või ausat tunnistamist, et „mind poliitika ei huvita, kuid ma olen olukorraga enam-vähem rahul”, siis meil tähendab see eelkõige pettumist, selle tunnistamist, et „minust ei sõltu midagi”. Meie valimistest kõrvalejäänute hulk iseloomustab nõnda poliitheitunute, frustreeritute osakaalu, kes prooovivad sel viisil arglikult protesti avaldada. Kahjuks on ka niisugune taktika vesi (suurte) parteikontorite veskile, kellel pole madala valimisaktiivsuse tõttu midagi kaotada.
Kokkuvõttes võib öelda, et Eestis praegu kehtiv valimisseadus on halb ja keeruline seadus, sest sunnib inimesi ühest küljest passiivsusele ja teisest küljest motiveerib parteisid demagoogiale ning populismile. Kõige hämmastavam on siinjuures, et riigikogu valimisseadus on jäänud praktiliselt muutumatuks, samas kui muudes valdkondades käib palavikuline õigusloome. Võib-olla kakskümmend aastat tagasi kummitas meie poliitelu tõeliselt oht, et riigikogu hakkab koosnema üksikutest prominentidest või väikestest parteidest, kes ei suuda teha produktiivset koostööd ning tavapärane poliitiline ideede võistlus jääb kiratsema. See tingis ka õigustatud vajaduse siinne parteiline maastik kiiresti välja kujundada ning kindlasti ka hirmu, et see maastik hakkaks olema samasuguste proportsioonidega, nagu on valijaskond.
Tänaseks on olukord muutunud paljuski vastupidiseks ja Eesti ees on juba uued probleemid, mis on nüüd pigem seotud parteide (kontorite) liialt suure võimuga. Just valimisseadus on see hoob, mis on suurendanud ebaproportsionaalselt parteijuhtide ja tagatubades otsustajate võimu. Partei nimekirjad teevad kuulekaks ja alandlikuks ka muidu mõtlemisvõimelised ja söakad poliitikud, vähendavad nii avalikku debatti ja peidavad tegelikke võimuhoobasid, mõjukanaleid, huvisid ja lobbiste. Samal ajal on vähenenud kodanike reaalsed võimalused poliitikas kaasarääkimiseks, mis on süvendanud võimu võõrandumist.
Tulenevalt eelöeldust teen ettepaneku nõuda igalt riigikogu kandidaadilt selget vastust, mida arvab tema praegu kehtivast valimisseadusest ning kas ta oleks valmis toetama selle muutmist järgmisteks parlamendivalimisteks. Uue riigikogu esimesi teemasid peaks olema üldrahvaliku debati algatamine riigikogu valimiste üle. „Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada” (ceterum censeo Carthagenem esse delendama), on ajaloost tuntud võte väga olulise teema pidevaks fookuses hoidmiseks. Nende sõnadega lõpetas Rooma riigimees Cato vanem iga oma kõne senati ees, sest nägi Kartaagos suurt majanduslikku ja poliitilist rivaali Rooma jaoks.
Muide, Eesti vajab uut valmisseadust!
