Keit Pentus: 3-päevase nädalavahetuse toetuseks

Mõne nädalaga on vaikselt hoogu kogunud arutelu teemal, kas töötundide arvu samaks jäämise korral võiks 4-päevane töönädal asendada ka Eesti praeguse 5-päevase töönädala. Kas Eesti tööinimeste tervis oleks parem, kui nad saaksid pidada pikemat nädalavahetust? Kas tööst vabad reede-laupäev-pühapäev paneksid inimesi rohkem veetma aega lähedastega ja leidma aega iseenda tervise eest hoolitsemiseks?

Alguse sai arutelu USAs tehtud katsetusest, kus teatud osariikides mindi esialgu puhtalt kokkuhoiu eesmärgil üle 10-tunnistele tööpäevadele ja 4-päevasele töönädalale. Lühem töönädalal aitas väidetavalt säästa suure hulga igapäevaseks toimetamiseks kulunud raha – nii kulus varasema viie päeva asemel nelja päeva jooksul tööd tehes näiteks vähem elektrit. Katsetuse käigus tuli välja aga veel olulisem tõsiasi - inimesed, keda selline tööaja muudatus puudutas, olid oma uue elu- ja töökorraldusega rahul. Nende hulgas läbiviidud uuring näitas, et 10-tunniseid tööpäevi tegevad ja 3-päevast nädalavahetust pidavad inimesed kurtsid oma tervise üle vähem, neil esines vähem stressi ja ka üksikuid haiguspäevi kasutati harvem.

Kas Eestis 4-päevasest töönädalast ja 10-tunnisest tööpäevast rääkimine oleks täielik patt? Mina nii ei arva. Kaheksatunnine tööpäev on tegelikkuses juba praegu tihti lihtsalt müüt. Isegi kui töökohalt 8 tundi pärast tööpäeva algust füüsiliselt lahkutakse, istutakse kodus jälle arvuti taha ja jätkatakse seda, mis töölt lahkudes pooleli jäi, või mis järgmisteks päevadeks ette valmistada tuleb. Nii polegi tegelikult väga suur ime, kui reedeks on tööinimese vaim nii väsinud, et täie eest läheb kirja ainult osa päevast. Kui sedagi. Reedeti kella 14-15 ajal on tänavad autodest sama umbes, kui tööpäevadel kella 17-18 ajal. Kas poleks kõigi vastu ausam, kui tööpäev olekski 10-tunnine ja töönädal nelja-päevane?

Helsingis töötav psühhiaater Jaan Olari on kirjutanud, et mida rohkem teeb inimene ületunde, mida vähem tal on aega tööst puhkamiseks, seda rahulolematum on ta oma töö ja eraelu tasakaaluga. Lähedaste jaoks ei jää aega. Enda tervise eest hoolitsemiseks, sportimiseks ei jätku võhma. Tekib tööväsimus. See toob omakorda kaasa stressi. Väsimuse. Tammsaarelik filosoofia – tee tööd, siis tuleb ka armastus – võib õigustada end küll mõnda aega. Ühel hetkel saab aga selgeks, et eluga rahulolu ei suurene ilmtingimata võrdelises seoses sellega, mida rohkem ületunde tehakse ja mida vähem aega oma lähedastele kulutatakse.

Pole sugugi ainult Eesti eripära, et õnnelikumaks peavad ennast inimesed, kellel on töö ja vaba aeg tasakaalus. 2008. aasta Eesti inimarenguaruanne toob muu hulgas välja selle, et ennast õnnelikumaks hindavad inimesed peavad ka oma tervist paremaks. Küllap on neil rohkem aega ja tahtmist iseenda eest hoolt kanda. Mis saaks veel olulisem olla?

Juba on avaldatud ka arvamust, et Eesti tööandjatele 4-päevaste töönädalate plaan kindlasti ei meeldiks. Samas... Lühem, aga intensiivsem töönädal on ju tegelikult ka tööandjate huvides. Väsinud, läbipõlenud ja oma eluga sisimas rahulolematud inimesed ei ole ka tööandja jaoks eriti tootlikud. Kui töötaja teeb oma tööd mõnuga, toob see igal juhul kasu ka tööandjale.
Muidugi on 4-päevase töönädala juures veel hulga läbikaalumist vajavaid külgi.

Kas ja mismoodi mõjutaks taoline korraldus teeninduses töötajaid? Kuidas korraldada koolide töö nii, et ka seal oleks reeded hingamiseks? Igal juhul väärib asi kaalumist, sest igapäevane praktika – võtta tööd koju kaasa – eirab praegust 8-tunnist tööpäeva niikuinii.