Monika Haukanõmm: koalitsioonilepe annab signaali, et riik ei usalda oma inimesi
Üheks prioriteediks seatud laste vaesuse vähendamist tuleb igati tervitada, sest 40 000 vaesuses elavat last on Eesti jaoks liig mis liig. Kuid laste vaesusest rääkides ei saa olla teemaks ainult raha, ehk makstava teotuse suurus, sest vaesusel on palju rohkem nägusid.
Kolmelapselistele peredele lubatakse hakata maksma lasterikka pere toetust (200 eurot), mis plaanitakse seostada kohustusliku perearsti visiidiga. Viimane tundub viitavat asjaolule, et riik ei soovi maksta toetust kõigile nn suurperedele, vaid valikuliselt neile, kes täidavad nõudmisi, ning teisalt annab see selge signaali, et riik ei usalda oma inimesi. Tahaks väga loota, et lastele suunatud raha ei hakata nn ühest taskust teise tõstma, st ei plaanita peretoetuste tõusuga ära kaotada teise lapse maksusoodustust.
Kahjuks taas on tähelepanu alt välja jäänud puudega laste teema. Tänaseni makstakse puudega lapse toetust samas vääringus, kui see 2006. aastal kehtestati. Juba üheksa aastat ei ole riik leidnud võimalust tõsta puudega lapse häbiväärselt madalaid toetusi, kuigi just neis peredes on kõrvalabi vajadus palju suurem kui nn tervete lastega peredes.
Kahjuks just puudega lapsed on kõige enam puudutatud vaesusest, 2012. aasta seisuga elab tervelt 37,3 protsenti vastavast sihtgrupist suhtelises vaesuses. Riik peab appi tulema just neile, kes seda abi kõige enam vajavad või kes ei suuda ennast ise aidata.
Tagasiminek lubadustest
Erilise tähelepanuga ootab rahvas aga nn madalapalgalistele suunatud meetmete paketti. Praegu välja käidud tulumaksuvaba miinimumi viimine 225 euroni kuus on sammuke edasi tänasest olukorrast, kuid kahtlemata tagasiminek valimiseelsetest lubadustest, kus lubatud maksuvaba miinimum oli märkimisväärselt kõrgem.
Küsitava väärtusega on sotsiaalmaksu vähendamine ühe protsendipunkti võrra. Jah, sellega täidetakse ühte olulist lubadust, milleks on tööandjate maksukoormuse vähendamine. Oleme väga nõus, et tööandjate maksukoormus on liiga kõrge ja vähendamise teid tuleb otsida, kuid antud juhul on küll mindud valet teed.
Miks nii?
Aga eks ikka sellel põhjusel, et nii haigekassa kui ka pensionikassa vaevlevad suurtes miinustes. Olemasolevast ravikindlustusest ei piisa juba täna raviteenuste osutamiseks ning igal aastal teeb haigekassa valusaid otsuseid, näiteks ravijuhtude mahu vähendamise näol.
Seega kärpides ravikindlustusse minevat summat on vaja pakkuda kohe välja, millistest allikatest suurenev puudujääk kaetakse. Kuid mis veel olulisem, me vajame tervishoiusüsteemi üleval hoidmiseks ja arendamiseks hoopis uusi lahendusi, uut ühiskondlikku kokkulepet.
Praeguses olukorras ravikindlustuse eelarve vähenemine ilma suurema pildita ei tundu mõistlik ega jätkusuutlik otsus olevat. Sama küsimus tekib, kust tuleb pensionikassasse raha? Muudest allikatest? Aga millistest?
Kas lähenetud terviklikult?
Jääme ootama koalitsioonilepingu tervikteksti, pärast mida on näha, kas ühiskonna domineerivatele mureküsimustele on lähenetud terviklikult või pigem lahendatakse tulekustutamise meetodil üksikmuresid. Tahaks väga tervikust lugeda välja, et ka Eesti riik hakkab enam väärtustama oma inimesi.
Eesti oma neoliberaalse majanduspoliitikaga on siiani lähtunud eeldusest, et kõigepealt saame rikkaks ja siis hakkame alles lahendama sotsiaalseid probleeme, mille tulemusel oleme EL-is häbiväärse kolme viimase hulgas oma sotsiaalkaitsekulutuste tasemelt (EL – 29,5% ja Eestis – 15,4% SKP-st).
Kuid meie ainus kapital on inimene. Seega tahaks väga, et riik seaks esikohale inimese ning peetaks loomulikuks, et riigi majanduse edenedes saavad sellest osa kõik, ka need, kes ennast ise aidata ei suuda.
