Pavel Ivanov ERRi venekeelsest kanalist: miks ühe ühtse riigi kaaskodanikega käitutakse projektipõhiselt?

Mõnda aega tagasi kirjutas oma arvamusloos Andres Jõesaar, et venekeelse avalik-õigusliku ringhäälingu arendamise küsimus oli/on politiseeritud. See väide on õige ainult ühel ajahetkel (mis aga on muutunud permanentseks) – alates jamast kuni jama hääbumiseni. Ülejäänud aja on see küsimus otsustajate personaalias kinni.

Nii mõnigi poliitik või meediaekspert mäletab neid aegu, millal ma olles ETV venekeelsete saadete peatoimetaja, helistasin, kohtusin (käisin pinda) ja rääkisin venekeelse televisiooni vajadusest ja palvest mitte suretada välja toimiv toimetus. See sama, mida sisuliselt nüüd, veidi rohkem kui 10 aastat tagasi, taga nutetakse. Ja surm saabus... Ehk siis tolle aja otsustataje häält ei kostnud, suur juht kinnitas, et tema juhtimise aja sisse venekeelsete saadete areng ei mahu, onud ringhäälingu nõukogust viisakalt kuulasid ära ja pugesid peitu ETV iseseisva programmipoliitika klausli või integratsiooni rahade eest üheks hetkeks tehtud nullreitinguga programmi taha.

Mõnitavalt irvitavalt mõjub selle nädala uudis MISAst, milles teatakse, et „tahaks esile tõsta lõimumisalaseid meediaprojekte,mis olid tänavu ühtlaselt kõrge tasemega“. Tunnustatute nimekirjas ka projekt... mida enam pole rohkem kui tänavu – „Täna õhtul eetris“, mis edukalt jooksis TV3+ kanalil. Loogiline küsimus: kui projekt oli edukas, siis miks te seda siis edasi ei toetanud? Ainult selle pärast, et tootja ei hakkanud aega raiskama ulmelisele bürokraatiale? Ja mida üldse Eesti kontekstis tähendab „kolmandate riikide kodanike integratsioon“, kui ühe ühtse riigi kaaskodanikega käitutakse projektipõhiselt?

Seni, kuni otustajate leeris eksisteerib suhtumine venekeelse elanikkkonna informeerimisse põhimõttel „siis kui praetud kukk pehmest kohast nappab“, ei ole mõtet arutada, kuhu panna 6,5 miljonit eurot. Kusjuures ega keegi pole ju ka öelnud, kuhu konkreetselt see raha läheks. Selles olukorras oleks bassein Narvas igati mõistlik mõte.

Hoopis teine küsimus on huvitavam – millise ajakirjandusliku käitumismudeli valib venekeelne ajakirjandus Eestis üldse? Milliseks jääb tema roll siinse meediavälja kujundamises? Üks tee on jääda korteriühistuste pseudoprobleemide kajastamise juurde. Teine tee – näidata ülilojaalsust ja see läbi mitte olla ühiskonnakriitiline. Või olla vastupropagandale sihilikult vastu. Ja need pole pühapäeva küsimused, sest ootused on nii sihtauditooriumil, kes imestab, miks meie pole samaväärsed kui nemad. Kui ka põhitellijal, kes imestab, miks siiamaani pole nemad samad mis meie. Vot selline jama, isikute endi tehtud.