President Ilves riigikogule: et siin enam ühtki korruptiivset seadust vastu ei võetaks!
Üheltpoolt on viis aastat riigi elus lühike aeg. Teisalt moodustab see enam kui veerandi taastatud põhiseadusliku korra 19-st aastast. Oleks naiivne arvata, et selle ajaga ei oleks palju muutunud, sealhulgas ka Riigikogu tegevuses. Me vist alati ei tajugi päris hästi kõigi nende muutuste sügavust ja olemust.
Me kipume, eriti viimasel ajal, nägema riigi arengulugu peamiselt majanduse tõusudes ja langustes. Väiksemad, ent pikemas vaates olulisemad muutused ei torka nii eredalt silma. Aga mul on olnud rõõm märgata, kuidas paljud arutelud näiteks Euroopa Liidu asjade komisjonis on järk-järgult muutunud aina sisukamaks, pürgides tasemele, mida kogeme Soomes, Rootsis ja Taanis.
Küsimused, millega tuleb tegeleda Riigikogu 12. koosseisul, on hoopis teistsugused kui varem. Enam pole vaja täita kellegi teise poolt ette antud nõudeid. Aga samas ei saa me enam tuua väliseid nõudeid ettekäändeks, kui oleme mõne Eestile olulise küsimuse tahaplaanile jätnud. Neid küsimusi, mis kuuluvad otseselt ühe vastutustundliku demokraatliku õigusriigi parlamendi pädevusse, on üsna palju. Nüüd, kui suure tagasi tulemise ja Euroopasse lõimumise kaks aastakümmet on seljataga — ehk kui oleme saanud normaalseks Euroopa riigiks –, on paslik seda arusaama rakendada ka parlamendi töös.
Austatav Riigikogu.
Majandusmured ei ole veel kaugeltki selja taga. Segadus võistleb selgusega nii Euroopas kui Eestis. Oleme suutnud hoida oma kulud ja tulud tasakaalus, oleme teinud seda, mida on vaja teha ning mida paljud teised pole kas tahtnud või suutnud. Ent kas õigesti tegemisest piisab Euroopa laiemas pildis, ei tea praegu ükski majandusekspert. Eesti makromajanduslik üldseis on hetkel üsna hea ja selle eest väärivad Eesti parlament ja valitsus kindlasti tunnustust. Ent me teame kõik, et me ei ela isolatsioonis.
Inimeste igapäevase toimetuleku tasandil on pilt palju kirjum. Olen mures nii nende pärast, kes on olnud kaua tööta, kui ka nende perede pärast, kelle reaalsissetulek on palgakärbete ja hinnatõusu tõttu oluliselt kahanenud. Uudis selle kohta, et 16 protsenti lastest on pidevalt näljas, oli eksitav, kuigi see võib muutuda järjekordseks nn kurjaks konstandiks. Ent siiski küsigem: kas kõikide laste kõht on koolitundi minnes täis? Parimad teadjad on ses asjas õpetajad lasteaias ja koolis. Just neilt saame uurida, kuidas Eesti laste käsi käib.
Nii kutsungi teid, head Riigikogu liikmed, esitama küsimusi, tundma muret ja huvi ning koos sellega veelgi enam kehtestama end Eesti elu kujundajatena. Täie vastutuse, oma näo ja nimega. Hoidkem alati meeles: otsustaja on kõikides olulistes riigi- ja ühiselu asjades Riigikogu, rahva otseselt valitud esindus, mitte keegi teine.
Me vajame põhjalikke arutelusid Riigikogu saalis ja komisjonides. Selliseid arutelusid, kus kõlavad Eesti inimeste mured ja huvid. Siin saalis istub ju läbilõige meie rahvast. Siin saalis peaks oma esindajate suu läbi omavahel kõnelema kogu rahvas.
Põhiseaduse järgi ei ole Riigikogu liige seotud oma mandaadiga. See ei puuduta vaid õigust minna vastuollu oma fraktsiooni otsusega. See tähendab ka julgust küsida avalikult oma erakonna ministrilt, miks ta on esitanud parlamendile just sellise, aga mitte teistsuguse ettepaneku. On vaja julgust küsida, kas parlamenti saadetud seadust on üldse vaja, või täidab see pigem mingit tööplaani?
Seadus ei saa olla eesmärk iseeneses. Eesmärk peab olema muutus Eesti ühiskonnas, seadus peab meie ühist elu paremaks muutma. Seadus on kõigest üks võimalik vahend selle soovitud muudatuse saavutamiseks. Just seepärast võiksite edaspidi tagasi lükata eelnõud, mille ainsaks eesmärgiks on korrastada, ilustada, liita või lahutada. Me pole veel jõudnud sellisele tasemele, kus pole muud teha, kui oma lauahõbedat poleerida. Seda laadi õigusloome on kulukas asendustegevus, ei enamat.
Tahangi täna kutsuda teid, head Riigikogu liikmed, kehtestama end täie vastutusega Eesti elu ja siin elavate inimeste käekäigu kujundajatena. Vaid teil on selleks otsene rahva mandaat.
Mu daamid ja härrad.
Presidendina olen keerulises seisus, kui Kadriorgu tuuakse kokku pakituna mitme erineva seaduse muutmise seadus. Kui üks muudatus on põhiseadusvastane, saab president teatavasti kobarmuudatuse tagasi lükata vaid tervikuna. Ja see tähendab, et jõustumata jäävad ka põhiseadusega kooskõlas olevad seadusesätted. Erineva eesmärgiga seadusmuudatusi pole praegu enam kohane menetleda üheskoos. Ma palun teid — võtke aega, arutage erinevaid eluvaldkondi eraldi.
Samuti palun teid, austatavad Riigikogu liikmed, jätta seaduse vastuvõtmise ja kehtimahakkamise vahele paras aeg. Kui teie eesmärk on muuta tegelikku elu, siis peab olema aega uus seadus selgeks õppida, omaks võtta ja selle uue seaduse täitmiseks valmistuda. Sageli kiirustamist õigustav väide, et mõni direktiiv — või eestipärasemalt juhind — tuleb mingiks kuupäevaks üle võtta, on üldjuhul vale. Euroopa Liidu juhindite ülevõtmiseks jäetakse alati piisavalt aega, nii, et ka palju aeglasemad riigid saavad hakkama. Ja kui meie enda valitsus või parlament on olnud mõne kuupäeva osas aeglane või tähelepanematu, kas kannatama peab siis rahvas?
Jääb mulje, et pigem kiputakse juhindite külge siduma hoopis muid teemasid, et Euroopa Liidu trahvidega ähvardades mõne teise probleemi parlamentaarsest arutelust kõrvale hoida. Olukord, kus eelnõu tuuakse täna Riigikokku, homme võetakse vastu ja ülehomme jõustub, on täiskasvanuks saanud õigusriigis lubamatu. Iga vajutus hääletusnupule mõjutab inimeste saatust. See mõjutab praeguste ja tulevate põlvede ühiskondlikku edu ja üldist kasu, nagu ütleb põhiseadus.
Neil inimestel on õigus teada ees ootavast muudatusest ja selle kohta oma arvamust avaldada. Nüüd, täiskasvanud riigis, on selleks aega. Selleks peab aega olema. See tähendab, et iga uus seadus tuleb kodanikuühiskonna esindajatega läbi arutada. Seaduste eest vastutab Riigikogu, mitte valitsus. Seejuures vastutab iga Riigikogu liige oma otsuse eest ise. Iga Riigikogu liige peab suutma seadust selgitada ja põhjendada.
Austatavad rahvaesindajad.
Leian, et kui takerdume vanadesse või Euroopa halvimaid eeskujusid matkivatesse mustritesse, siis taandab parlament end rahva esindusest seaduste masinaks. Meil on võimalus hoopis Euroopa parimate hulka kuuluda, mitte leida ettekäändeid, et ka teised teevad nii. Kujutagem ette, kui Eesti oleks teiste tegutsemisviise toonud õigustuseks finantsprobleemide lahendamisel.
Parlament peab olema koht, kus arutatakse Eesti elu, Euroopa tulevikku ja maailma asju. Arutatakse ausalt ja vabalt, oma mandaadi kohaselt. Iga saadik peaks järjekindlalt küsima: kas üks või teine siin saalis varem vastu võetud seadus on ka tegelikkuses tööle hakanud, midagi muutnud, Eesti elu paremaks teinud. Kui ei ole, siis tuleb seadust muuta või see hoopis kehtetuks kuulutada. Meie põhiseadus ütleb, et valitsus korraldab seaduste täitmist. Ja põhiseadus ütleb ka, et Riigikogu kontrollib valitsuse tööd.
Ma tahaksin samuti, et edaspidi ei võetaks siin saalis vastu enam ühtki seadust, mille põhieesmärk on mõne konkreetse äri edendamine. Sellisel asjal on lihtne nimi — korruptsioon. Võime olla õigusega uhked, et Eesti ärikeskkond on vabam ja ausam kui paljudes teistes arenenud riikides. Aga oleksime naiivsed uskudes, et erihuvid ei otsiks “mõlemale poolele” kasulikke lahendusi meie erakondades, parlamendis ja valitsuses. Need lähenemiskatsed tuleb ära tunda ja pakkumised tagasi lükata.
Seaduste mõju ette ennustamine ja tagantjärele hindamine nõuab aega. Ja nüüd tuleb see aeg iga kord võtta.
Austatavad Riigikogu liikmed,
usutavasti olete minuga nõus, et riigi ja kohaliku võimu suhted ning omavaheline töökorraldus, ülesannete jaotus ja kohustuste täitmiseks eraldatava raha hulk kätkeb endas küsitavusi ja vastuolusid.
See, et valitsuse ettepanekul ja parlamendi heakskiidul on järjekindlalt vähendatud linnade ja valdade tulusid, on fakt. Riigikohus on aga oma lahendiga nõudnud riigi ja kohaliku võimu ülesannete määratlemist ja nende täitmiseks vajalike kulude rehkendamist ning seejärel eraldamist. Kordan, see on Riigikohtu lahend. Ja me elame õigusriigis. Head parlamendi liikmed: kas te olete endalt küsinud — kas parlament saab mõne kuu pärast vastu võtta 2012nda aasta riigieelarve nii, et koos sellega täidetakse ka Riigikohtu otsust?
Head sõbrad, kohalik omavalitsus pole pelk riigivõimu käepikendus. Põhiseaduse järgi ja üldise euroopaliku arusaama kohaselt on kohaliku kogukonna omavalitsus mõeldud demokraatia kindlustamiseks, et otsused oleksid tehtud kodanikule võimalikult lähedasel võimutasandil. Omavalitsus on loodud selleks, et takistada võimu koondumist keskvõimu kätte. Selleks, et kohalikke olusid kõige paremini tundvad kõige usaldusväärsemad inimesed saaksid kohaliku kogukonna huvidest lähtudes kujundada oma kodukandi tulevikku.
Jah, see viib kohe mõtted haldusreformi juurde ning ka küsimuseni, et mil määral on saja või koguni neljasaja tuhande elanikuga linn kohaliku omavalitsuse üksus. Kas läbipaistvuse nõuded, mida seadus näeb ette 900 elanikuga vallale, töötavad ka linnas, mille rahvaarv ulatub kolmandikuni riigi elanikkonnast ning kus on võimatu väita, et otsused peegeldavad kodukandi huve? Või vajame hoopis uusi lahendusi, kus mõiste„kohalik kogukond“ all peame silmas linnaosasid või koguni asumeid?
Needki otsused, mis puudutavad võimalikku pealinna regiooni eriregulatsiooni, saavad rajaneda vaid omavalitsuse tegeliku olemuse tunnetamisele.
Lugupeetav Riigikogu.
Seni on Eestil läinud üldjoontes hästi, seda kinnitab ka inimarengu aruanne. Paraku adume jätkuvalt ka revolutsiooni meeleolu, tahtmist lammutada. Üksmeeles ehitada on palju keerulisem kui lõhkuda. Nüüd tuleb meil taastatud riiki tugevamaks teha. Meil tuleb siluda kiirustamise jälgi, täita tühjaks jäänud vuuke.
Siin on suur roll igal Riigikogu liikmel. Riigikogu hea maine on mulle tähtis, see on oluline igaühele, kes hindab demokraatlikku õigusriiki. Sellest mainest ka sõltub, kas demokraatlik tasakaalustatud valitsemismudel saab rahvale lõplikult omaks või mitte.
Euroopas ja Ameerikas levinud rahvaesindajate, valitud juhtide ja ametnike valimatu halvustamine on paraku kanda kinnitanud ka Eestis. Muidugi on lihtne õhutada pahameelt erakondade, Riigikogu liikmete, üldse ühe või teise ühiskonnagrupi vastu, pakkudes välja vihaobjekte selmet lahendusi keerulistele küsimustele. Küllap teevad mõned inimesed seda rumalusest, teised paheliste taotluste tõttu.
Isiklik populaarsus võib olla magus, ent riigimeest ja -naist eristab lahmijast see, et ta seab Eesti huvid esiplaanile. Kainelt ja ratsionaalselt kaalutlev Eesti rahvas mõistab ja tunnustab seda. Eesti väärikad kodanikud väärivad ka seda, et president, parlamendi ja valitsuse liikmed ning ametnikud nii riigi kui kohaliku võimu tasandil suhtuksid rahvasse kui täiskasvanud inimestesse: ausalt, avatult ja täie lugupidamisega.
Soovin teile jõudu meie rahva elujärje parandamiseks — Eesti tugevdamiseks.
Ma tänan.”
