Raivo J. Raave: Eesti rahva enesemääramise müüdid
Võib-olla ehk Mart Laari poolt lansseeritud metsavendade ja Eesti Leegioni ülistamine, aga see puudutab vaid väikest osa rahvast ja tema loost.
Tuntuim müüt on poolik tsitaat Tammsaarelt: „Tee tööd, siis tuleb ka armastus“. Siin järgneb Tammsaarel, et Vargamäel ei tulnud ja selles uba ongi. Töö on kiitust väärt, aga armastuseni ei vii ta kuidagi, kuigi vahest armukadeduseni, kiivuseni töö ja selle viljade pärast. Eestlane aga jätkab jonnakalt: tee tööd, siis tuleb…
Tule ja mõõgaga tuli võõras võim
Kui õpetasin teoloogilises seminaris, siis olin tõsiselt üllatunud, et enamik tudengeid uskus ikka ristiusu tulekut Eestimaale „tule ja mõõgaga“. Ei olnud aidanud ei Ain Kalmuse raamatud ega Andrei Hvostovi „Mõtteline Eesti“, kuigi siililegi ju selge, et pooltuhat rasketes raudrüüdes ristirüütlit ei oleks omapäi soisel ja metsasel Eestimaal kaugele jõudnud. On tõsiasi, et Läti Henrik tõepoolest loob müüdi pühast missioonist, kuigi ristisõja sildi all oli tegemist tavalise ideedega õilistatud sõjaga.
Peaosa oli selles aga meie armsatel lõunanaabritel, mistap siis meie kollektiivne alateadvus on tootnud ka neid tänapäeva noortele ilmselt mõistetamatuid ütlemisi nagu „läbi nagu läti raha“ või „lätlased on Riia all“ või kui hästi läheb, siis „jumal polegi lätlane“ kuni uuema „ei saa me läbi Lätita“ jne.
Aga meie armsad esivanemad ei olnud mitte süütud tupsununnud haljal aasal, vaid väga kardetud võitlejad. Muinas-Eesti oli orjanduslik ühiskond. Hiiumaal Orjaku nimeline koht oli kuulsa orjalaada paik ja sellel nimel pole mingit pistmist hilisema mõisate ajaga. Saaremaal oli rootslastest orje nii palju, et 1227. aasta rahulepingusse võeti spetsiaalselt sisse punkt, millega kohustati saarlasi vangivõetud rootslased vabaks laskma.
Arvukatel sõjakäikudel võetud vangid töötasid eestlaste majapidamistes orjadena ja moodustasid Saaremaa elanikkonnast umbes 30 protsenti ja mandril umbes 20 protsenti rahvastikust. Eestis vabastati orjad ordumeister Johann von Mengedeni käsuga alles 1455. aastal, seega tükk aega pärast „lõplikku kaotust“ ehk Jüriööd.
Kirikuid ja kogudusi oli Eesti juba enne XIII sajandit nii Tallinnas, Tartus kui saartel ja ilmselt ka Virumaal, kus ju elas kuulus kristlasest eesti vanem Tabelinus. Pühakodadest tuntuim oli ehk Saha kabel Tallinnast mineva kaubatee ääres, mis on täna taas kuulsust saanud tänu Playboy alasti modellidele. Mitmed eestimaalased õppisid Lääne kloostrites — neist enim tuntud oli ehk munk Nicolaus. Seega ei tulnud „tule ja mõõgaga“ meile mitte kristlus, vaid võõras võim.
Kas 700-aastane orjaaeg või rahva kihistumine?
Teine suur enesemääramise müüt on Jakobsoni poolt võimendatud ja „Eesti ajal“ ametlikuks saanud versioon 700-aastasest orjapõlvest. Õigupoolest oli see aeg, mil maarahva eliit saksastus, sest see oli ainus võimalus kõrgemale tõusta.
Pärast Eesti sõjalist alistamist ordu poolt kehtestati feodaalne haldussüsteem ja eesti ülikutest said vasallid. Eestlaste sõjaväge ja viikingite laevastikku ei saadetud laiali, vaid nii Taani kuninga asevalitseja kui saksa ordurüütlid kasutasid neid ka edaspidi maa kaitsmisel ja sõjakäikudel vaenlaste vastu. Eestimaalastest vasallidest said mitmete tuntud parunisuguvõsade rajajad, nagu näiteks Maidelid või ka Metztackenid praegu väga populaarsest Palmse mõisast.
Aga ka vastne eesti intelligents saksastus, sest õppimine ja õpetamine Tartu Ülikooli käis ju saksa keeles. Huvitav on see, et just eesti naised saksastusid otsekui sisemise programmi järgi (isegi Jakobsoni tütred) ning ärkamisaegsetel tegelastel oli raske eesti soost naist leida, kes ei oleks kiskunud saksa poole. Vast alles Jaan Tõnissoni poolt asutatud eestikeelne tütarlaste gümnaasium suutis selle protsessi peatada.
Ka postipapa Janseni pojast ja koidulauliku vennast sai „sakslane“. Kui meenutada siin veel kuulsat „esimese öö õigust“ ja head tava, et mõisa ümber oleks vereliini pidi seotud omad inimesed, siis võib julgesti öelda, et tegelikult oli eestlane vähemalt poolenisti sakslane.
Meie rahvakatoliiklik alateadvus
Ristiusk, mis oli Eestimaale jõudnud naabritelt ja mida pärast seda üritati ka meelevallaga peale suruda, sai tasapisi siiski omaks, ühinedes rahvausuga. XVI-ks sajandiks oli Eesti alal kujunenud välja nn rahvakatoliiklus (mida Lauri Vahtre ja Mart Laar nimetavad küll külakatoliikluseks) ning mis ühendas nii katoliku kui maausu kombeid.
Eesti maarahva suurest usuhärdusest, kuis juba laupäeva öösel alustatakse kaugemalt kirikuteekonda, et jõuda missale või kuis talupoeg põlvitab enne külvi põlu ääres ja palub õnnistust, on kirjutanud paavsti saadik Antonino Possevino oma kirjas Mantova hertsoginnale. Rahvakatoliiklikud pühad, kombed ja talitused püsid veel kaua — meie peres veel vanavanemateni ehk siis XX sajandi 60-ndate aastateni.
Tõsiasi on see, et reformatsioon ei toonud rahvale uut usku, vaid lõhkus omaks saanud rahvakatoliikluse, viis kirikutest kirevad ja kujutlust mõjutavad pildid, müsteeriumiga sarnaneva liturgia jne. Reformeeritud kirik oli eelkõige saksa kirik ja eesti mees viibis teenistuse ajal parema meelega kõrtsis. Värvid võeti ära, kirikule jäid valged lubjat seinad ja kõrtsijooming oli hallem kui ülestõusmise- või vastlajoodud. Protestantism aga jumalikustas eestlastele töö ja andis kirikukeele.
Vahest uus usulaine tuli vennastekogudusega XVIII sajandil, millest taas müüt, et kui eestlased üldse on olnud kristlased, siis vaid alates vennastekoguduse ärkamisest saati. See oli küll võimas usuliikumine, aga paraku rahvatraditsiooni vastu, sestap polnud tal juuri ja selle viljad kadusid ruttu. Kuigi jah, meie rahvusliku ärkamise aegsed ja hilisemadki suurmehed Kreutzwaldist kuni Gustav Suitsu ja Uku Masinguni pärinesid just vennastekoguduste peredest.
Vennastekogudus aitas tõesti kaasa eestikeelse kirjanduse ja laulukooride tekkimisele, kuid oli radikaalselt rahvakatoliiklust ja selle kombeid eitav — kuni selleni, et rahvariided ja muud rahvatraditsiooni esemed-tarbed tuli hävitada. Nii et kui reformatsioon võõrandas eestlasse koloniaalkirikust, siis vennastekoguduse ärkamine rahvakatoliiklusest. Sellega sai juured kaks korda läbi lõigatud — või isegi kolm, kui „tule ja mõõga“ dissonants juurde arvata — ja edasine usuleigus on mõistetav.
On öeldud, et eestlaste rahvuslik iseloom ei ole muud kui kultuuriline protestantism. Ma siiski korrigeeriks seda pisut ja ütleks, et meie informatsioonilise enesemääramise müüdid on võõrandunud protestantism. Tegelikult on eestlaste luterlik idenditeet ka üks müüt. Aga vaid eestlane võib öelda, nagu kunagi üks meie peaminister: „Ma ei ole kristlane, ma olen luterlane.“
