Rene Naptal: Orden Eesti majanduse põhjalaskmise kaasautorile?!
Eestis tegutsevate Rootsi pankade tugeva positsiooni positiivset mõju Eesti panganduse usaldusväärsusele ei saa alahinnata. Võrreldes Lätiga, kus riigi rahade eest päästeti kohalikul kapitalil põhinevat Parex Panka, suutis enamjaolt väliskapitalile kuuluv Eesti pangandus ise hakkama saada.
Kui mäletate, siis Swedbank isegi laenas Eesti riigile 2009. aasta mais 2,3 miljardit Eesti krooni. Kui keegi ei saa aru, milleks selline laen, kui Eestil on olulise suurusega reservid, siis reservid ei asu sularahas mõnel pangakontol, vaid on investeeritud erinevatesse finantsinstrumentidesse. Swedbankilt võetud laen oli mõeldud pigem riigi rahavoo likviidsuse parandamiseks.
Kas see võis olla see teene, mille eest hr. Wolf sai teenetemärgiga autasustatud?
Kogu sellel positiivsel lool on aga ka teine, hoopis negatiivsem pool.
Swedbank, olles juhtiv krediidiasutus Eestis, kannab olulist vastutust Eesti majanduse ülekuumenemise eest 2005.-2008. aastal. Ohjeldamatu analüüsimata krediidipakkumine tekitas kinnisvaramulli, mis lõpuperioodil sarnanes ringmänguga, kus iga natukese aja tagant võetakse üks tool vähemaks ja üks mängija langeb välja. Erinevalt kirjeldatud mängust käitusid pangad eesotsas Swedbankiga majanduskriisi saabudes aga nii, et muusika lõppedes võeti ringist korraga välja kõik toolid, vähendades järsult krediidipakkumist.
Panga siseinfo kohaselt eiras AS Swedbank buumiaastatel igasuguseid riskihindamise põhimõtteid ja laenuhalduritele oli pandud lausa kohustus väljastada kindel hulk raha iga kuu. Sellest tulenevalt eiras pank Eesti Vabariigi põhiseadust §32, mille kohaselt omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.
Ootamatu rahalaviini tagajärgi näeme siiani Eesti majanduse üldise katastroofilise seisukorra järgi. Majanduskriisi saabudes keelduti laenulepingute pikendamisest, tõsteti juba väljastatud laenude intresse, lõpetati paljude ettevõtete arvelduskrediidilepingud ja sisuliselt imeti Eesti kapitalile kuuluvad ettevõtted likviidsusest tühjaks.
Selle tulemusena sattusid paljud ettevõtted olukorda, kus iga väiksem tõrge rahavoos hävitas ettevõtete krediidireitingud, tekkisid maksuvõlad ja ringvõlgnevus paljudes ettevõtlussektorites. Muidu edukad ettevõtted sattusid makseraskustesse, paljud pankrotistusid ja nende ettevõtete varad liikusid pankade omandusse. Ettevõtted jäid selle tulemusena üksteisele võlgu ja doominoefekt hävitas veelgi rohkem ettevõtteid.
Swedbank, nagu ka teised kohalikul turul tegutsevad pangad, valmistus samas teadlikult saabuvaks kriisiks. Kui 2008. aasta suvel veel avaldati erinevaid prognoose, et mingit kriisi ei tule ja kõik on kontrolli all, siis paralleelselt juba muretseti oma laenuportfelli pärast. Abi leiti pankade poolt valitsetavate investeerimis- ja pensionifondidest, kuhu Eesti kodanikud olid talletanud oma säästud.
Swedbank solgib ka täna rahulikult laenu- ja kinnisvaraturgu. Pank on oma tütarfirmale Ektornet OÜ taganud kuni miljardi euro suuruse krediidiliini, mille toel ostetakse kokku enamus väärtuslikust kinnisvarast. Swedbank rikub otseselt ise ja läbi oma tütarfirma turu konkurentsivõimet, pidurdab uusi investeeringuid ja takistab töötuse vähenemist. Nii saab pank endiselt viidata kehvale turuolukorrale ja küsida klientidelt kõrgemaid intresse ja teenustasusid.
Kuna enamus kliente on läbi erinevate laenude pankade külge aheldatud, siis ei ole vaja klientide kadumise pärast muretseda. Suunatud tegevus jätkub seni, kuni oluline osa varasid on oma omaniku vahetanud.
Ühelt poolt surub pank kinnisvara ja muude varade väärtust alla, vähendades raha hulka turul ja piirates uute krediitide väljastamist. Hindadel lastakse langeda nii madalale kui võimalik. Isegi kui mõni ettevõte soovib omandada sobiva hinnaga mingit vara ja teha investeeringuid, mis aitaks vähendada tööpuudust, siis sellisele ettevõtjale laenu ei anta.
Kui keegi soovib turult tagatisvara osta ilma panga finantseeringuta, pakub Ektornet hinna üle ja ostab selle oma portfelli paremaid aegu ootama. Ostmisel kasutab Ektornet oma emaettevõtte poolt antavat laenu, mida ei saaks ükski teine ettevõte. Swedbank ise muidugi on deklareerinud, et pank finantseerib Ektornetti turutingimustel. Rahastamine toimub Ektroneti grupi tasandil ja põhineb üldisel prognoosil, kui suur võiks olla tulevikus Ektorneti hallatavate kinnisvaraobjektide väärtus.
Ühelt poolt Swedbank muidugi näitab üles muret majanduskasvu taastumise pärast ja räägib, kui oluline on tööpuuduse vähendamine ja investeeringute taastamine. Teisalt on ilmselt kasumiahnus suurem kui sotsiaalne vastutustunne.
Selline varade koondumine ühte kohta on Eesti riigi jaoks tõsine julgeolekuoht: täna ostetakse mõjuvõimu läbi majanduse. Ükski seadus ei keela koondunud hiiglaslikku kinnisvaraportfelli osta idast tulnud raha abil, seda enam, et Venemaa on avalikult deklareerinud sellist huvi.
Mainimata ei saa jätta ka tuhandete eraisikute kallal toime pandud finantsvägivalda. Ühest küljest laenupuhkust andes tõsteti samas oluliselt intresse, karmistati tingimusi ja suurendati niigi raskustes inimeste koormat veelgi. On ju tohutul hulgal näiteid sellest, kuidas töötuks jäänud kodanik teavitas sellest panka ja sai vastutasuks suurema kuumakse, mis pidi panga sõnul riski vähendama.
Lisaks sunniti inimesi, kes olid võtnud 30-aastase eluasemelaenu, lahendama ajutisi raskusi lühikese perioodi jooksul. Paljudel peredel oleks oma kodu alles, kui neile oleks antud võimalus oma probleem 30 aasta peale ajatada. Nii pika aja jooksul muutuvad kinnisvara hinnad kordades ja tuleb veel mitu tõusu ning langust. Tagatist näiteks 5 aasta pärast müües oleks saanud laen makstud ja raha oleks veel ülegi jäänud. Pank aga sundis laenumaksetega tõsiselt hätta jäänud inimesi oma kodu sageli 50 protsenti soetushinnast odavamalt müüma — laenuvõtja jäi ikkagi pangale mingi summa võlgu ja kodu ka enam ei olnud.
Tagastamata laenujäägile pandi siis tarbimislaenu intress (26 protsenti) ja igakuine kuumaks oli ikka sama suur kui enne. Lihtsalt nüüd lisandus igakuistele kuludele veel üürikorteri eest makstav üür.
Tulles tagasi autasu juurde sooviks nüüd härra presidendilt uuesti küsida, milliste teenete eest anti Michael Wolfile Maarjamaa Risti III klassi teenetemärk?
Autor on Rahvaliidu majandustoimkonna aseesimees.
