Stalini surmamüsteerium jätkub

5. märtsil möödub pool sajandit Jossif Stalini surmast. Nõukogude diktaatori poliitilist elu on viimastel kümnenditel põhjalikult lahatud, ent tema viimased päevad annavad tänini alust spekulatsioonideks ja vandenõuteooriateks.

Kas Suur Juht suri ajuverejooksu järel loomulikku surma või mõrvati uue sõja poole marssinud Stalin tema lähikondlaste poolt? BBC teatel usub üks vene ajaloolane viimast varianti.

28. veebruari õhtu algas tavapäraselt. Stalin vaatas oma lähemate abiliste Lavrenti Beria, Nikita Hruštšovi, Nikolai Bulganini ja Georgi Malenkoviga Kremlis filmi, misjärel sõideti pidu pidama Stalini residentsi Moskva külje all. 1. märts võttis juba tuure, kui külalised naasid oma Moskva kodudesse.

Järgnenud tundidel juhtunu oli oma julgeolekule äärmist tähelepanu pööranud riigipea kohta ebatavaline — ta andis oma ihukaitsjatele korralduse magama minna ning teda mitte häirida. See kõrvalekalle äratas mõne aasta eest huvi vene ajaloolases Eduard Radzinskis, kes otsis üles ühe tol ööl teenistuses olnud ihukaitsja, Pjotr Lozgatšovi.

Lozgatšovi mälestustest segas Radzinski ajaloolise mördi, mis hoiab koos tema teooriat tolle kauge õhtu tegelike sündmuste kohta. Ihukaitsja kinnitas kahtlusi, et turvameeskonna postilt lahkumise käsku ei andnud mitte Stalin, vaid kaitsemeeskonna juht Hrustaljov.

Järgmisel hommikul magasid ihukaitsjad kaua. Tundus, et sedasama teeb ka Stalin. Kell lõi kaksteist. Möödus veel tund ja teinegi, aga Jossif Vissarionovitšist polnud ikka märki. Stalini ruumidesse ei julgenud aga ihukaitsjad astuda — riigipea isikliku kutseta oli see rangelt keelatud.

Kell pool seitse õhtul süttis Stalini toas tuli ning ihukaitsjad rahunesid pisut. Ajaks, mil kell lõi juba kümnendat õhtutundi, saadeti Lozgatšov asja uurima. Endise turvamehe sõnul oli Stalin lamades end märjaks teinud ning häälitses arusaamatult. Põrandal vedeles Stalini taskukell ja ajaleht Pravda. Uur oli seiskunud kell 18:30.

Ihukaitsjad helistasid kohe Stalini joomakaaslastele Poliitbüroost. Just nende aeglane tegevus arstiabi kutsumisel tekitas ajaloolases tõsiseid kahtlusi. Kas nad olid juba toimuvaga kursis ega pidanud seega vajalikuks kohale kiirustada? Radzinski on selles veendunud. Ajaloolase kinnitusel süstis Stalinile mürki ihukaitsja Hrustaljov, täites oma ülemuse, KGB juhi Lavrenti Beria korraldust.

Mõrva põhjuseks peab Radzinski Stalini soovi vallandada Kolmas maailmasõda ning valmistada Nõukogude Liit selleks ette. Stalin olnud kindel, et kiire tegutsemise korral on auhinnaks kommunistlik Euroopa. “Beria, Hruštšov, Malenkov ja teised Stalini lähikondlased mõistsid, et sõda USAga on olematu majandusega riigile hävitav,” kinnitab Radzinski. NSVL-i ainsaks ressursiks oli tuumarelv.

Ajaloolase väitel kavandas Stalin uusi juutidevastaseid repressioone, provotseerimaks Ameerika Ühendriike. Ning Beria olevat teadnud, et 5. märtsil 1953. kavatses Stalin alustada Moskva juutide küüditamist.

Jossif Stalin suri 5. märtsi õhtul, kümme minutit enne kümmet. Järgmisel päeval lebas riigijuhi sark Kremli sammassaalis, kus miljonid inimesed käisid Suurele Juhile viimast pilku heitmas.

50 aastat hiljem pole kuulujuttudele ja vandenõuteooriatele lõppu näha. Jossif Stalini suguse türanni jaoks oleks lihtne surm liiga tavaline.