Taavi Rõivas: Lõpp sms-laenudele

„Raha ei tee õnnelikuks, raha teeb rahulikuks,” ütleb üks tuntud sms-laenu pakkuja oma kodulehel. Kui jutt käiks kellegi oma rahast, siis oleks neil teatud määral isegi õigus. Aga et rahulikuks teeb sms-i abiga saadud mõni tuhat krooni, mille peab juba paari nädala pärast koos üüratu intressiga tagasi maksma… Sellest on raske aru saada.

Olles eelnevalt registreerunud kasutajaks, saab laenu võtta millal iganes ja mis tahes põhjusel. Kasiinos, ööklubis või supermarketi kassajärjekorras. Baariarve tasumiseks, peo korraldamiseks või lihtsalt „šeffamiseks”. Andku sms-laenude pakkujad ja andunud fännid andeks, aga mulle selline kerglase kulutuse lauspropageerimine ei meeldi.

Seetõttu tegingi rahandusministrile ja majandusministrile ettepaneku sms-laenud ära keelata. Seda, kas keelatakse liiga kõrge intress, sms kui aktsepteerimatu lepingu sõlmimise viis või toimub see mõne kolmanda meetme kaudu, on vaja põhjalikult analüüsida.

Eeskätt on küsimus selles, kas ühiskond lepib „šeffamise” ja ajulageda laristamise propageerimisega või mitte. Kui ei, siis tuleb leida võimalus teenust seadusandlikult ohjata.

Sms-laenude puhul räägitakse nii intressist, lepingutasust kui tehingu käsitsemise kuludest, kuid majanduslik tähendus on kõigil neil sama — raha lühiajalise omandamise hind. Kuigi üldiselt on eri laenu- või liisingutoodete kulukuse võrreldavuse huvides kombeks intresse näidata ka aasta baasil, siis sms-laenude pakkujad sellest targu hoiduvad.

Ühe tuntud teenusepakkuja esindaja väitis koguni, et aasta baasil intressi näitamine on majanduslikult küündimatu. Mida iganes ta sellega silmas pidas, aga kindlasti ei tule 200-400% suuruse aastaintressi näitamine ärile kasuks.

Suuremate laenupakkujate kodulehtedelt on võimalik lihtsalt leida infot, et 1000 krooni laenamine 15 päevaks maksab 200 krooni (intress aasta baasil 486%) ning 30 päevaks 300 krooni (intress aasta baasil 365%). Võrdluseks võib tuua levinud tarbimislaenud suurtelt pankadelt, mille aastaintess on keskmiselt 16% ehk üle paarikümne korra vähem. Ka seda intressi peetakse tihtilugu kõrgeks.

Mõistagi on röövellikel tingimustel laenu võtmine igaühe vaba valik ning tagajärgede eest saab ainult iseennast „tänada”. Samas, kui laenu pakutakse kaunite tütarlaste abiga isegi õllesummeri territooriumil ja silmanähtavalt ebakaines olekus inimestele — siis on ka seaduseandjal põhjust sekkuda. Kui üks inimene võtab purjus peaga laenu, mida ta ei suuda tagasi maksta, on see tema isiklik tragöödia. Kui õlletoobist indu kogunud laenuvõtjaid on sada või tuhat, muutub probleem makromajanduslikuks.

Sms-laenude reklaame näeb vähemasti kord tunnis. Küll televiisoris, küll raadios, küll ilmateate sponsorina või tibide t-särkidel. Pole ka imestada — suvel on ahvatlusi palju ning raha kiire kuluma. Siit ka otse kümnesse tabavad reklaamid, mis kutsuvad „edasi šeffama” ka olukorras, kus võimete piir ammu ületatud.

Kas tõesti on ühiskondlikult aktsepteeritav reklaam, kus pilgeni täis ostukäruga noormees punastab kena müüja ees, et tal ei jätkugi tegelikult raha kogu selle träni ostmiseks? Mõistagi on abiks piiksude saatel kohemaid saabuv lisaraha, mis annab noormehele võimaluse end taas täisväärtuslikuna tunda ja ohjeldamatult edasi tarbida.

Iga täisealine kodanik on oma tegude eest vastutav, kuid sedavõrd tugevalt inimlikel nõrkustel mängivate teenuste piiramine väärib väga tõsist arutelu. Olen juba ette tänulik sisulise debati eest Delfi veergudel.