Tänapäeva vatitupsulapsed ja päris elu
„Tänapäeva lapsed? Nemad on nannipunnid ja hädapätakad. Nad on harjunud, et neid viiakse igale poole autoga. Kui peab käima üle saja meetri, on vigin lahti. Koolist koju, kohe mauh teleka või arvuti ette. Õue mängima, isegi kui on kinnine aed ja turvaline ümbrus, aja orgiga. Kõik, mis õhus sumiseb, on nende jaoks mesilased või herilased ja tekitab paanikahoo. Sisse lähevad ainult friikad vinkude ja ketšupiga ning loomulikult näksid, krõpsud, limpsid, nii et enamikul teismelistest koolitüdrukutest on vale toitumise tõttu laiad p***d. Aeda, kus põõsa ja puu otsast marja ja õuna süüa, tänapäeva lastel pole, või nad ei hooligi sellest. Nad on harjunud mängima toas, saama järjest uusi naudinguid igast kohast kokkuvoolavast tühisest kilakolast. Meelelahutuseks huugab neile lolli loba vatrav telekas, suhtlust asendab batuudil röökimine umbses mängutoas või sisutu vedelemine kaupluste eesruumides. Mõni, kel juba seljataga esimesed armumised, ei suuda isegi noaga õuna pooleks lõigata. Raamatuid nad ei loe, käsitsi kirjutamine on neile gestaapolik piin. Ujumine tähendab neile solistamist veekeskuses. Nad on saamatud, fantaasiavaesed, hädised, füüsiliselt nõrgad, vaimselt väetid. Enesedistsipliin on neile tundmatu nähtus. Neist võrsub sedasorti inimmass, kellest päris elu mürinal üle sõidab, kui vähegi suvatseb. Kõige hullem on, et mitte ainult tänane Eesti, vaid kogu lääs on selliseid lapsi ja noori täis,“ on Jaak Urmeti seisukoht.
Elavad, juhe seinas
Jaak Urmet: „Massitulistamine juulis Norra väikesaarel pani mind eriti sellele kõigele mõtlema. Selle asemel et peituda, joosta, elu eest võidelda, kukkus kogu see tulistatav noortekamp hoopis... mobladega helistama, sõnumeid saatma, tegema postitusi Facebookis ja Twitteris! See oli põgenemise ja peitumise, aga miks mitte ka vastu hakkamise asemel nende esmane reaktsioon. /- - -/ Aga ma usun, et kui need noored oleksid kunagi mänginud metsas luurekat või pidanud kampadevahelisi lahinguid vabal maastikul, poleks neile mobiiltelefon sellisel hetkel pähegi tulnud. Kui, siis ainult nii palju, et sellel heli välja lülitada.“
Kasvatagem hakkamasaajaid
Jaak Urmet: „Lääne vatitupsulapsed elavad, juhe seinas. Kõlab julmalt, aga nad pole mõeldudki päris elus ellu jääma. Virtuaalis on lihtne võidelda zombidega või tulistada kurje tulnukaid. Seal on kõik lihtne. Üks level, teine level. Aga enda varjamine reaalses looduses, kui seal pole kunagi mängitud kauboisid ja indiaanlasi või üritatud ehitada onni, mida keegi ei märkaks, on teine asi.
Me ei taha ju endale selliseid lapsi? Tabasin end mõttelt, et äkki oleksid Eesti noored veel sõgedamalt käitunud – püssimehest moblaga piltegi klõpsinud, teda koguni kivi tagant filminud? Et pärast YouTube’i üles riputada? Kõlan nagu pessimist, kuid olen siiski optimist. Kutsun kõiki iga päev lastega kokku puutuvaid inimesi üles kasvatama meie lastest mitte nannipunne ja hädapätakaid, vaid ellujääjaid ja hakkamasaajaid, väikseid vapraid kauboisid ja indiaanlasi, d’artagnane ja tomsawyereid, indianajoneseid ja lukeskywalkereid. Küllap tuleb selleks endagi jalad kõhu alt välja kerida ja isiklikku eeskuju anda, nii isadel kui ka emadel.“
Õpetajate Lehe toimetuse palvel kommenteerib teemat teine lapsevanem, literaat Vilja Kiisler. Pealkirja all „Veri! Ei mingit kahtlust!“, kirjutab Kiisler muu hulgas järgmist:
„Ma ei usu siiski, et võime ja valmidus valu kannatada, seda „vajaduse korral” teistele ise põhjustada ja seda üleüldse inimese juurde kuuluvana aktsepteerida on see, mis tänapäeva lapsel tema ees seisvate ohtudega toime tulla aitab. Seetõttu ei mõista ma neid, kes imestavad, miks Utøja saarel viibinud noored küll massimõrvarile vastu ei hakanud. Mismoodi oleks siis pidanud need lapseohtu noored relvastatud kurjategijat ründama? See, et Breivikit kividega loopinud tšetšeeni poisikesed verevalamises ellu jäid, on puhas juhus, mitte „vapruse” tulemus.
Tänastes ohtudes ei ole „vaprusega” just palju peale hakata. Et nüüdsetes kriisisituatsioonides ellu jääda, on tarvis hoopis midagi muud. Pigem võimet ohtu reaalselt hinnata – see on aga midagi, mis täiskasvanulegi päriselt üle jõu käib. Empaatiat teiste suhtes, ühtehoidmist, üksteise toetamist ja enese toetada laskmist – ja ka arusaamist, et see, mis toimub, ei ole mingil viisil ratsionaalne, inimlik ega aktsepteeritav. Seega vajavad tänapäeva lapsed oskusi ja hoiakuid, mida meie, nõukaaegsest taagast sandistatud täiskasvanud, neile tegelikult vahendada ei oska.“
Ainult tule elusana koju!
Vilja Kiisler: „Mina ei ole Ljubov Kosmodemjanskaja, kes tunneb uhkust, et tema lapsed hukkusid võitluses neist mõõdetamatult tugevama ja julmema vaenlasega. Kui neil tuleb kord elus silmitsi seista vältimatu ohuga, siis ei soovi ma, et nad selle vastu tõustes „kangelassurma” sureksid, vaid igal juhul ja ainult seda, et nad elusalt koju tuleksid. Puhuksin haiget saanud kohtadele peale, lohutaksin, nagu vähegi oskaksin, ravitseksin hingehaavu, vajadusel professionaalide abiga.
„Päris elu” ei ole võitlus, kus ellu jääda määratud ainult neil, kes ebainimlikkusega silmitsi sattudes oma pisikest keha relvana käsitavad. Päris elus tohib nutta, kui on valus, ja tunda, et su valu mõistetakse – ning tehakse kõik, et sa ei peaks kannatama. Ja seda kõike hoolimata sellest, et maailm muutub aina ebaturvalisemaks. Siin ei ole vastuolu. Asi on lihtsalt selles, et kurjuse vastu ei aita veel suurem kurjus või eriti suur kannatus. Kui üldse miski aitab, siis tasakaalukus ja kindel meel, sisemine rahu ning teadmine, et väljapääs on olemas. Peab olema.“
