Tiit Hennoste: Ajakirjandus on kommi nuruv koer

Demokraatlik ajakirjandus ei kirjuta kunagi kõigest. Ta valib. Sündmuste, probleemide jms valimise aluseks on uudisväärtused: mõju, ebatavalisus, prominendid, konflikt, lähedus, värskus, aktuaalsus.
Demokraatlik ajakirjandus ei serveeri materjali suvaliselt. Tema aluseks on uudise ja kommentaari lahuspidamine.

Uudis peab olema korrektsete faktidega, tasakaalus ja objektiivne. Ja kommentaar ei tähenda lihtsalt arvamust. Tähtis on veenda lugejaid, et kirjutajal on õigus. Ka kommentaar peab olema faktide poolest korrektne. Tasakaalus mitte, aga oma seisukohta tuleb loogiliselt põhjendada ja teisiti mõtlejate seisukohad välja tuua. Ja veenmine peab toimuma ilma manipuleerimata.

Samale vundamendile on ehitatud ka ajakirjanduseetika. Uudisväärtusi, täpsust, tasakaalu, objektiivsust, veenmisreegleid järgiv lugu on eetiline lugu ja vastupidi. Nagu näeme, toetub kogu see maailm ratsionaalsusele, mitte tunnetele. Ja vaikimisi eelduseks on, et ajakirjandust teevad poliitilisest võimust, rahast ja ka lugejatest sõltumatud asjatundjad. Samas on näha, et selline ajakirjandus üsna enesekeskne nähtus, serveerides lugejale asju nii, nagu tema õigeks peab.

Siis tulid sellesse maailma netikommentaarid ja lugeja roll kasvas plahvatuslikult. Lisaks tähendasid need kommid toimetusest sõltumatuid seisukohavõtte. Ajakirjanduse enesekeskne võim ähvardas nõrgeneda. Paljude maade ajakirjandus lihtsalt ei lasknud kõike kommida, kustutas neid rangelt maha, serveeris lehekülje servas pisikirjas jne. Ühesõnaga, lasi uut vaid jaopärast ja aeglaselt sisse. Tulemuseks on see, et nendes võrgulehtedes on säilinud suuresti vana süsteem, kuhu kommid vaid pisikese nüansi lisavad.

Eesti ajakirjandus tegi vastupidi. Ta kustutas komme minimaalselt. Ta asus neid võimendama, tuues nad hästi nähtavale. Ta hakkas mängima kiirusele, sealhulgas kommide kiirusele. Ja mis kõige olulisem, ta asus ehitama oma lugusid kommimise peale. See tõi kaasa mitu suurt probleemi.

Esimene on kommide anonüümsus.

Demokraatias kehtib põhimõte, et arvamuse vabadus tähendab ka arvamuse vastutust. Anonüümne kommija ei vastuta mitte millegi eest. Veel enam, lehtede liit võttis vastu otsuse, et kommid ei ole ajakirjandus ja nemad nende eest ka ei vastuta. Tulemuseks on, et viimaste aastate jooksul on Eesti võrguväljaannetes ilmunud tuhandeid rassistlikke, auhaavavaid jms komme. Mitu kommijat on vastutusele võetud?

Oma nime all esinemine tähendab, et igaüks, kes mind tunneb, saab teada, mida ma arvan. See on sotsiaalne kontroll, mis ei käi mitte võõraid, võmme ega seadusi pidi, vaid nimelt tuttavaid pidi. Anonüümsus vabastab just sellisest vastutusest. Kusjuures sel teemal pole minu teada üldse arutletud — mitu kommijat vaataks oma töökaaslastele rahulikult silma, kui nende nimi mõne räiguse alt avalikuks tuleks?

Teemaga kursis olevad inimesed teavad hästi, et rahva häält on kommides vähevõitu. Eriti neis küsimustes, mis poliitikute jaoks tõepoolest olulised on. Neid komme saadavad ahvikiirusel eeskätt partei pisibroilerid. Kellele seega on kommijate nimede salastamine tõeliselt kasulik?

Teine probleem on kommide sisus.

Arvamuslugu tähendab argumentatsiooni ja mõtlemist. See nõuab aega. Komm, mis ilmub minut peale lugemist, saab olla korralikult argumenteeritud ainult juhul, kui kirjutaja on teema ammu läbi mõelnud. Tegelikult juhtub seda haruharva. Suurem osa komme ei esinda mitte mõtteid, vaid tundeid.

Ajakirjandus on alati ka tunnetele mänginud, aga see on olnud eeskätt kollane ajakirjandus ehk suuresti meelelahutus. Ka veenmisel kasutatakse tundeid, aga kahe piiranguga. Esiteks, mõistus peab tundeid kontrollima. Ja teiseks, tunnete kasutamine ei tohi muutuda nende ärakasutamiseks, demagoogiaks. Kommid ei ole meelelahutus ja samal ajal valitsevad seal kontrollimatud tunded ja kivistunud eelarvamused, millel pole mõtlemisega mingit seost. Ja sama oluline on see, et väga olulised on hoopis teised tunded, kui kollases ajakirjanduses, nimelt viha ja tigedus.

Kolmas ja olulisim probleem on aga selles, et eesti ajakirjandus on võtnud kasutusele uued lugude valimise alused. Need on kommimisväärtused. Ajakirjandus hakkas valima teemasid, probleeme, sündmusi selle alusel, mis saaks palju ja kiiresti komme. Mis toob komme?

Esiteks teatud tüüpi sisu. Tugevalt emotsionaalne, ärritav asi. Rahvuslikke tundeid riivav asi. Asi, mis on tugevalt vastuolus või kooskõlas inimese eelarvamustega. Parastamist ja üleolekut võimaldav asi. Lahterdamist, sildikleepimist võimaldav asi.

Teiseks, kindel esitusviis: mustvalge vastandus, tugevad värvid, tasakaalu ja objektiivsuse eiramine, pisikesed ja kerged valed. Muidugi pole need loendid lõplikud.

Mis on selle tagajärg?

Esiteks, kommimisväärtusi järgiv ajakirjandus pakub seda, mida kommija tahab. Ja kommija pole lugeja. See on vaid pisike hulk lugejaid ja nende seas olulisena parteid.

Teiseks, see ajakirjandus rõhub tugevalt tunnetele. Aga see pole kollane meelelahutus. Ta rõhub tunnetele ka nende teemade puhul, kus tuleks enne ütlemist kaua mõtelda ja on lisanud väljakistavate tunnete hulka viha ja tigeduse.

Kolmandaks, see ajakirjandus võimendab tugevalt inimeste eelarvamusi, selle asemel, et aidata neist üle saada.

Neljandaks, see ajakirjandus aitab luua maailma, kus valitseb mustvalge maailmapilt.

Viiendaks, parteikontori kommijate aktiivse abiga aitab see ajakirjandus luua avaliku arvamuse ja demokraatia simulatsiooni.

Kokkuvõttes, kommimisväärtuste järgimine ehitab ajakirjanduse, mille tekstid on otseses vastuolus vana ajakirjanduse reeglite ja eetikaga. Selline ajakirjandus pole enam demokraatia vahikoer, vaid koer, kes liputab saba sellele, kes kommi annab.

Aga kes on kommikoera omanik?

Käesolev artikkel jätkab Delfis kommenteerimisteemalist arutelu.