Elle ja Lembit Loometsa lugu: mina olin segumasin, tema meister. Nii saimegi maja valmis

„Elu ei ole kaardimäng. Elu on elu ja oma partnerit tuleb austada,” võtab Haapsalus elav Lembit Loomets kokku enda ja oma abikaasa Elle õnneliku elu saladuse.

Esimene asi, mida Elle (77) ja Lembit (84) Loometsa majale lähenedes näen, on ideaalseteks kuubikuteks pügatud elupuuhekk. Murule järske varje jätvale hekile pakub seltsi ümar jugapuu pall. Nii korraliku heki saab siis, kui sellel pidevalt silma peal hoida ja seda pügada, muidu on tagajärg hõre aukudega moodustis. Mul on tunne, et Lembitu ja Elle juures on tehtud kõik samasuguse hoolega nagu see hekk.

Enne kui arugi saan, istume juba 1960-ndatest pärit heledatest silikaattellistest maja elutoas. Vaatan Elle ja Lembituga perepilte ning kuulan nende lugu.

Jaanilaupäev, kui ei sadanud

„Me kohtusime jaanilaupäeval. Muidu öeldakse, et jaaniõhtul alati sajab, aga siis ei sadanud,” mäletavad mõlemad 1956. aasta suve. Lembit sõitis toona töökaaslastega Haapsalu kandis mööda jaanitulesid.

„Võtsime töölt veoauto GAZ AI-AI. Jaanipäeval tuli meil poistel, patsaanidel, mõte, et läheme peole. Käisime enne vist veel Sinalepas ja lõpuks läksime Võndu. Olime nii-öelda koridoripoisid,” ütleb Lembit. Ja selgitab: need on kutid, kes istusid pidude ajal koridoris ja võtsid pudelist viina. Kuid eks Lembit olnud veidi teistsugune. „Ma võisin ikka esimesena tantsupõrandale minna.” Just nii nad Ellega kohtusidki.

„Tollal oli ikka nii, et poiss palus tüdrukut tantsima, mitte vastupidi,” lisab Elle. Pärast pidu saatis Lembit Elle koju, minna oli mitu kilomeetrit. Tee oli ikka „õige pikk”, sest kohale jõuti alles hommikul. Aga ega kohe ei juhtunudki midagi, Elle oli alles 16 ja Lembit on temast seitse aastat vanem. Enne oli vaja koolid lõpetada.

false

Ühe komplimendiga läks Lembitul tol õhtul natuke pahasti. Kuulnud neiu hääles aktsenti, arvas ta, et Elle on venelanna, ja kiitis, et küll ta on hästi eesti keele ära õppinud. Tegelikult oli Elle pea pool oma elust olnud Siberisse küüditatud ning kõigest aastakese saanud kodumaal tagasi olla.

Elle on fotoalbumis paigutanud kõrvuti pildid oma kahest kodust: Novosibirski Bakmasiha küla hurtsikust ja 1966. aastal valminud Haapsalu majast. Ühelt vaatab vastu oma kätega ehitatud valge maja ja teiselt vilets sara, mille ees Elle vennaga seisab.

Uhke eramaja ja Siberi muldonn

„Nii neid seal ehitati, vitstest punuti seinad ja siis täideti ära,” kirjeldab ta muldonnilaadse hüti saamist. 12-ruutmeetrine ja paari viltuse aknakesega hoone ei olnud mõeldud ainult neile kahele – selles elas suisa 12 inimest. Ainuüksi nende toas elas kolm peret, kokku seitse inimest. Põrandapinnast võttis oma osa pliit. „Ruumi oli nii vähe, et kui keegi maas istus, siis nari peale ei saanud minna.”

Esiotsa sattusid nad Siberisse vennaga kahekesi. Ema sõitis neile järele paar päeva hiljem, kui sai teada, et lapsed üksinda ära viidi. Keegi ei suutnud uskuda, et lapsi niimoodi omapäi külmale maale saadetakse, mistõttu ei teatud neile midagi kaasa pakkida. Nad ise ei taibanud samuti midagi kaasa pakkida, sest ei teadnud, mis ees ootab.

Fotoalbumis on Ellest isaga ainult üks pilt, õige pisike veidi udune kaader. Isa viidi minema juba 1946. aastal, perekond sai teate tema surmast 1947. aasta jaanuaris. Elle oli küll väike, kuid mäletab päeva, kui isale järele tuldi. „Isa tõstis mu enne lahkumist kõrgele üles ja ütles: kuula venna sõna ja kasva suureks! Ja eks ma nii tegingi,” lausub Elle.

Hiljem, kui nad Lembituga juba abielus olid ja maja ehitasid, oli neile abiks Lembitu isa, kes oli Haapsalu kandis hinnatud tisler. Oma ameti tõttu pääses ta sõja ajal Berliini alla saatmisest, sest töömehi on alati vaja.

„Olime korterist ilma jäänud ja siis ühel päeval mul plahvatas: võtan krundi ja ehitan ise maja,” ütleb Lembit. „Tulin koju ja naine muidugi küsis: mille eest sa ehitad? Eks tal oli õigus, raha meil ju polnud. Näitasin oma käsi – vaat nendega ehitamegi!” Ja ehitasidki. Elle meenutab, et tema oli segumasin ja Lembit meister, suuremateks töödeks palgati abilised. Elle ja Lembit pole 50 aasta jooksul pidanud kordagi oma majas aknaid vahetama ega uue ukse peale mõtlema. Stiilsed, rasked tammepuust uksed vajavad aeg-ajalt kerget hooldust, kuid on säilinud peaaegu oma esialgsel kujul.

Fotoalbumis on pildid, kus majast on valminud kõigest vundament, mis järk-järgult kerkib. Eks üht-teist läks nihu ka, tunnistab Lembit. Vundament oleks tulnud teha kõrgem ja garaaž suurem. Maja projektis polnudki tegelikult garaaži ja ehitamise ajal polnud perel ka mingit autolootust.

„Arvasin, et kui saaks kunagi külgkorviga mootorratta, küll oleks hea! Aga kui saime auto, siis selgus, et ega see garaaži hästi ei mahugi,” naerab Lembit.

Pärast autoostu sõideti ringi nii Eestis kui ka kaugemal. Seetõttu ei jäänud neljandaks lapseks aega, muheleb paar.

Siin sellelel pildil on pere koos oma vastvalminud maja elutoas aastal 1966. Isa Lembit seisab, ema Elle istub. PIldid on pere esiklaps Ivi. Tegime sarnase kaadri samas toas nüüd uuesti:

false

Noored jõuavad kaugele

Lembitu ja Elle peres on kolm last, üheksa lapselast ja kolm lapselapselast. Kõik nad on kantud sugupuu kaardile, mis asub elutoas. See tuba ongi peamine „staap”, kus jõulude ajal alati kokku saadakse. Elle rõhutab, et tema ei organiseeri mingit jõulupidu, kõik tulevad ise kohale, temaga ainult lepitakse kuupäev kokku. Iga-aastast kogunemist tõendavad perepildid, kus rahvast on igal aastal üha rohkem. Mängitakse mänge, tehakse piparkooke ja käib üks möll.

Elle ja Lembit on haridust väga oluliseks pidanud. Omal ajal ei kiirustanud nad abielluma ega peret looma, sest enne tuli koolid lõpetada. Ka lapsi ja lapselapsi on nad õppima utsitanud. „Käisin lapselapsel Tais külas, kui ta seal õppis. Ja Manchesteris,” märgib Elle. Nad on Lembituga uhked, kui lappavad albumite uuemaid, värvipiltidega lehekülgi, kus on fotod lastelaste tegemistest.

Üks albumi esimesi värvipilte on aga neist endist. Sellel 1980-ndatel tehtud pildil on nad Tallinnas Viru tänava fotoateljees. Perepildi teinud fotograafile meeldis see nii väga, et riputas Elle ja Lembitu portree oma ateljee aknale.

Lembit on eluaeg töötanud treialina. Elle oli Sulevi vabrikus kangur ja sai oma töö eest isegi autasusid. Elle sõnul ei antud nõukaajal autasu niisama ilusate silmade eest. „Saavutasin tööl kõik, mis saavutada oli. Ja eks ma käisin tööl ikka raha pärast,” on Elle aus. Raha pole peres kunagi palju olnud, iga sent on alati arvel olnud.

„Ütleme ka lastelastele, et raha ei tohi kunagi päris otsa saada, vähemalt ühe päeva varu peab olemas olema.” Kas suhtumine rahasse ja pere eelarvesse ongi säärase ühtse tegutsemise võti? „Ma ei saa aru reklaamidest, kus öeldakse, et telli kallid kreemid postiautomaati, siis ei saa mees teada, kui palju need maksavad! Aga need ju maksavad! Kui peres raha ei ole, siis just selliste asjade pärast,” on Elle veendunud. Nad on Lembituga alati hoolitsenud selle eest, et ei teeks kunagi midagi teineteise eest salaja. Ka lapsi kasvatades on oluline, et üks vanem ei hakkaks teise öeldut õõnestama.

„Elu ei ole kaardimäng, elu on elu. Ja üksteist tuleb austada,” teab Lembit.

Enne lahkumist poetab Elle autosse mõned kasvuhoonest pärit tomatid: paar härjasüdant ja üks kobartomati kobar, paar tükki kobara otsas teistest heledamad.

„Valisin sellise kobara, kus on eri küpsusastmega, jagub kauemaks,” ütleb Elle. Esimese hooga ei saa ma tema sõnadele pihta, aga hiljem, kui esimesed punased tomatid söödud ja oranžid tasapisi aknalaual järelküpsevad, saan aru. Elle tunneb asja, sest kaasapanemist on aastate jooksul olnud palju – ilma värskete aiasaadusteta ei lahku Haapsalu äärelinna valgest majast ükski laps ega lapselaps.

Napoleoni kook „Niuhti!”

Et vanaema Elle retseptid perekonda alles jääksid, panid lapselapsed kokku kokaraamatu „Vanaema kokaraamat”. Ka see suussulav (ja taldrikutelt kiiresti kaduv) Napoleoni kook on just sealt pärit.

Tainas:

100 g võid

3 muna

1 kl õlut või vett

3 sl suhkrut

natuke soola

u 1 kg jahu

Kreem (1 suur kook):

2 l piima

3 muna 

2 kl suhkrut

natuke soola

1 kl jahu

2 sl mannat

½ pakki võid

vanillisuhkrut

Tainaks sulatan või. Klopin munad suhkru ja vähese soolaga lahti ning lisan võile. Segule valan juurde toasooja õlle (vee). Seejärel panen jahu, tainas ei tohiks tulla liiga kõva, rullima hakates saab vajadusel jahu juurde panna. Taina võib kilekotis seisma jätta või küpsetada kohe. Üheks koogiks jaotan taina neljaks osaks, kihiks (vanaema praeahju panni suurus on 34x50 cm), mis tuleb rullida nii õhukeseks, et läbi paistaks, ja küpsetada.

Kreemiks panen keema 1,5 l piima. Klopin munad suhkruga lahti, lisan pisut soola. Munasegule lisan 0,5 l piima, jahu ja manna. Saadud segu lisan vispliga pidevalt segades keevale piimale, kuumutan pidevalt segades, kuni kreem pakseneb. Munaga segu ei tohi keeta! Siis panen kreemi jahtuma. Enne koogile panemist lisan mikseriga segades külmale kreemile varem vahustatud või.

Koogi kokkupanemiseks määrin plaadile u 8 suurt sl kreemi. Pealmiseks kihiks võib kreemile purustada ühe küpsetatud plaadi või panna küpsisepuru. Kook võiks enne serveerimist vähemalt ühe ööpäeva seista.