EV100 peret | Merle Leemeti lugu: ema õmmeldud riietest Eesti populaarseima lasteriiete brändini
Merle Leemet sündis pisikeses Taebla alevikus, kasvas üles Haapsalus, kuid ülikool tõi ta pealinna, kus ta kohtus oma tulevase abikaasa ja äripartneri Erkoga, kellega koos just kodualevikus asuvas endises vanaema talus “sünnitati” tänaseks üks Eesti hinnatumaid lasteriiete brände.
Oma lapsepõlvest mäletab Merle väikeste klippidena erinevaid etappe: ema õmmeldud kleidikesi, lumerohketel talvedel liumäelt kelguga alla laskmist ja muidugi suvesid vanaema juures, kus käisid töö ja lõbu käsikäes.
Merle elas esimesed seitse aastat Taeblas, aga kui ema ja isa teed lahku läksid, kolis ta koos emaga 1990. aastate alguses Haapsallu. Suved sai aga ikka veedetud Võntkülas maal vanaema juures. “Juuni alguses läksin ja augusti lõpus tulin linna tagasi,” räägib ta. “Vanaemad olid ju siis kõik kodus, kasvatasid oma lehmi ja lambaid ning olid oma lastelaste jaoks olemas. Vanaemal oli suur talupidamine: kolm lehma, sead, kanad ja lambad. Seega seal sai ikka kõike tehtud, alates kanamunade korjamisest kuni maasikate noppimise ja peenarde rohimiseni välja. Kui töö tehtud, võis naabrimehe tiiki ujuma minna.”
Väga palju sõpru Merlel maal ei olnud, aga aeg-ajalt käis mõnes naabertalus mõni laps oma vanevanematel külas või sattus vanaonu poeg sinna. Kuigi õed ja vennad on Merlel täitsa olemas, siis kuna ta on pärit kärgperest, oli vanusevahe nendega koos mängimiseks liiga suur. Nii ta siis enamuse ajast mängiski üksi ehk muutis näiteks lammastele leiva ja vee viimise mänguks või mängis kodu. “Ega tegelikult mängida sai ju ainult siis, kui kõik kodutööd olid tehtud. Siis ehitasin puuriida taha vanadest puukastidest onni ja mängisin kodu või näiteks kantseldasin loomi mänguliselt,” jutustab naine.
Merlel oli nooruspõlves ka üks huvitav hobi, mis tol ajal oligi kogu tema elu — kergejõustik. “Mäletan, et minu elu keerleski tol ajal spordi ümber. Kui oli laupäev, toimus kuskil (kasvõi Eesti teises otsas) mingisugune võistlus,” räägib ta. “Mulle meeldis see vaheldus, mida kergejõustik mulle pakkus. Tegin ju peaaegu kõike ja see meeldis mulle.” Keskkooli lõpus otsustas Merle suunduda ülikooli ja sport jäi tagaplaanile. “Ega ma ei olnud mingi eriline täht, pigem harju keskmine,” tunnistab ta. “Aga sport on mulle tänase päevani hästi oluline. Kergejõustik on ka üks asi, mis on õpetanud mulle väga paljusid asju, mida ma täna täiskasvanuna rakendan — järjekindlust, eesmärgile pühendumist ja keskendumisvõimet. Sport kasvatas minust kindlasti palju tublima ja distsiplineerituma inimese, kui ma muidu oleksin.”
Isekasvamine, Uncle Bensi kaste ja neoonrohelised šortsid
Kui Merle vanemad lahutasid, jäi väike tüdruk oma ema kasvatada. “Olude sunnil olin ma üsna isekasvav laps, sest ega see elu seal lihtne ei olnud,” meenutab ta. “Materiaalselt oli keeruline ja väljakutseid oli palju. Sain päris varakult tunda täiskasvanumaailma ja see kasvatas mulle väga paksu naha. Eks ma vahel lapsena mõtlesin, et seda kõike on liiga palju, aga ju seda oli siis mulle vaja.”
See ei tähenda, et isa poleks tema elus olnudki, aga nad nägid teineteist siiski üsna harva, sest isa tööks oli tuua suure rekkaga Eestisse Euroopast kaupa. “Kui ta Haapsallu tuli, siis võtsime alati vanaema kaasa ja läksime koos Teele kohvikusse, tellisime samad pirukad ja tee ning rääkisime maast ja ilmast — ootasin neid kohtumisi väga!”
Kuna Eestis 1990ndate alguses midagi väga saada ei olnud, siis Merlele tõi isa Euroopast nii mõnegi popi mänguasja, mida noor tüdruk oli Saksa televisiooni vaheldusel näinud. “Mäletan, et ta tõi mulle näiteks Barbie nuku, aga see oli kaugel sellest nukust, mida mina ootasin,” meenutab ta. “Ma tahtsin seda nukku, mida telekast olin näinud, aga ega isa siis seda ei teadnud ja tõi selle nuku, mis rahaliselt mõistlikum oli. Mäletan seda pettumust, aga ega ma ei julgenud seda isale öelda. Ei tahtnud ju talle kurba meelt valmistada.” Lisaks tõi isa pikkadelt reisidelt alati kaasa kurikuulsat Uncle Bensi kastet, mida Euroopast siia rekkate viisi veeti. “Uncle Bensi kaste ja riis — vot see oli ikka väga peen värk!”
Ka Merle ema oli üks virk ja kraps naine, kes tööd teha ei peljanud. “90ndate alguses avas ta turul oma väikese putka, mis olid sel ajal hästi populaarsed,” räägib ta. “Seal müüdi kõike: alates wc-paberist kuni lihatükini välja. Ta ostis veel ühe vana bussi ja käis vedas sellega jahukotte Tallinna vahet.”
Ajad aga muutusid ja kui Eestis avasid uksed esimesed suured toidupoed, pani Merle ema oma putka kinni ja hakkas hoopis õmblejaks. “Siis ta tõi igasuguseid kangaid koju ja õmbles mulle jopesid, sest ega raha ei olnud väga palju ja kõik tuli kuidagi ise organiseerida. Minu nooruspõlve jääb ka 1990ndate algus, mil kirikutest hakkas tulema abi ja inimesed jooksid tormi sinna kaltsuhunnikute vahele, kust anti poolmuidu asju ära. Mäletan, et sain sealt ise ühed neoonrohelised lühikesed püksid, mis olid tol ajal muidugi üliägedad.”
Platvormkingad ja traksipüksid
Merle teismeiga möödus 1990ndate lõpus ehk n-ö kuldsetel üheksakümnendatel ja muidugi tähendas see, et ka tema pidi käima ära kõigil kontsertitel, mis vähegi Haapsalu lossihoovi jõudsid. “2 Quick Start ja Nancy — see oli nii meeletu ja metsik! Kõik oli hästi uus. Näiteks kui enne oli nii, et kes oskas õmmelda, kandis lahedaid riideid ja kes ei osanud, käis nendega, mis kelleltki saadud olid, siis nüüd muutusid rõivad järjest kättesaadavamaks. Mulle muidugi ema õmbles siis ka üheks kontsertiks valge-siniseruudulised traksipüksid, mis olid väga popid,” räägib ta. “Üle ja ümber ei saa ka platvormkingadest, mis muutusid poes väga kiiresti defitsiidiks.”
Tallinnasse ülikooli
Ülikool tõi Merle Haapsalust ära Tallinnasse ja üsna pea 2003. aasta sügisel kohtus ta oma tulevase abikaasa ja laste isa Erkoga. Nende tutvumislugu näitab taas selgelt, kuidas saatusel on meie kõigiga omad plaanid. “Käisin reede õhtul kuskil peol ja suutsin oma telefoni ära kaotada,” meenutab Merle. “Hommikul oli vaja siis muidugi emale helistada ja nii mõtlesingi, et koputan naaberboksi uksele ja palun abi. Nädalavahetustel oli ühikas ju tühi, kõik olid koju sõitnud ja ega väga suurt võimalust ei olnud, et ma sealt kellegi leian, aga tuligi uksele üks lokkis juustega tüüp ja ulatas mu kurva loo peale oma kollase Nokia 5110ne.” Sealt sai alguse suur sõprus, millest aja jooksul kujunes juba midagi enamat. “Ühel hetkel saime aru, et tahame koos olla ja nii see läks. Mäletan, kuidas ma igal õhtul ootasin, et ta susside sahinal oma boksist minu juurde tuleks."
Seitse aastat hiljem Merle ja Erko abiellusid. “Erkol olid mu käe palumiseks väga romantilised plaanid, ta pidi mu Pärnusse hotelli viima ja kõik jutud, aga meil oli esimene laps juba sündinud ja ootasime teist. See oli üsna raseduse alguses ja mul oli tol hommikul jube paha olla, mistõttu ütlesin, et lükkame selle sõidu edasi,” jutustab Merle. “Ega tal siis järgmisel hommikul muud üle ei jäänud, sõrmus tuli üle anda. Võttis meie vanema tütre endale sülle, laskus põlvili ja palus mind endale naiseks. Mina veel mõtlesin, et kui ta sellist väljaveninud öösärgis, kottis silmade ja sassis juustega naist palub, siis peab ikka armastus olema küll.” Nii toimuski 2010. aastal kahepäevane uhke pulm, mille jaoks Erko isegi leeris käis.
Maale elama!
Kuigi Merle on olnud pigem linnalaps, siis ta tunnistab, et tunneb end ka maal väga hästi. Enne kolme lapse sündi ostsid nad Erkoga koos ära vanaema vana rehetalu, mis algselt oli mõeldud suvekoduks, aga 2012. aastal, kui maa ja linna vahelt sõitmisest kõrini sai, otsustasid selleks ajaks juba noored lapsevanemad kõik asjad kokku pakkida ja pikemalt mõtlemata maale kolida. “Nii see elu seal maal algaski — ehitasime jõudumööda, niitsimine kogu aeg meeletult suures aias muru ja kantseldasime lapsi,” räägib Merle, kes sel hetkel nautis väga kodus olemist. “Enne seda oli mul väga kiire karjääriredelil liikumine ja mis seal salata, põlesin sisuliselt täiesti läbi.”
Noore pere idüll maal lõppes kõigest kolm aastat hiljem, kui beebikingades oli ka tänaseks Eesti üheks hinnatumaks lasteriiete brändiks kasvanud Breden Kids. Väikeettevõte, laste kantseldamine ja talu pidamine kasvasid ühel hetkel noortel ettevõtjatel ja lapsevanematel üle pea. “Seal oli palju asju — kõik oli nii kaugel, Tallinnas oli vaja väga tihti käia, lapsi trenni ja sõprade juurde sõidutada, ettevõte vajas suuremat meeskonda ja need inimesed olid ju Tallinnas. Otsustasime, et see ei toimi, panime kotid jälle kokku ja tulime linna tagasi,” tunnistab ta. “Kolisime kordades väiksemasse korterisse, aga tundsime meeletut rahu.”
Vaata ka videost lugu, milline ajalugu peitub Merle praeguse neljanda lapse, Breden Kids lasteriietebrändi taga.
