Toivo Tomingase pere lugu | Pole kunagi kuulnud kuidas Vormsi keel kõlab? Toivo aga mäletab

Saame Toivoga kokku veel hilissuvises Haapsalus, kaubamaja teisel korrusel on tal oma jalanõude pood, mida on juba veerandsada aastat peetud. Nüüd peab seal järge abikaasa ning Toivo on viimasel ajal pigem asunud talletama enda jaoks olulist perioodi. Elu Vormsi saarel, sellises eheduses ja kastmes, nagu see tema jaoks on meeles.

Toivo avab ühe kabinetis oleva mahuka pappkasti, siin sees on laululehed ühe vormsikeelse lauluga ning mõned lipsud: ta lasi lipsuvabrikul trükkida päris nn vormsi lipsud. Nüüd pidulikematel puhkudel paneb ta lipsu ette, näitab külalistele ning kannab uhkusega ka siis kui külastab oma kunagist kodutalu Vormsil - sedasama, mille ta vanaisa valmis ehitas. Ta räägib mõned lood meilegi.

Kuid videos võtab ta julgelt kätte ning esitab Vormsi keeles meile ka väikse laulu! Vaata videost!

Toivo emapoolne liin on vormsirootslased. Üks õige oluline seik meenub talle ühe sõjaaegse jalgrattaga. "Vanaisa Hans Ömanil oli majaehitus 1918. aaastal pooleli, kui sakslased sügisel Vormsi vallutasid. Et vanaisa isa sai ohvitserile öömaja pakkuda ja tema jalgratastel liikunud sõduridki said heintel puhata, kinkis ohvitser vanaisale jalgratta. Ta harjutas kadakasel karjamaal kaks nädalat ja sõitis siis kuus kilomeetrit, vastasutatud Hosby külla, kus oli saadaval Vene-Jaapani sõja veteranidele eraldatud asundustaludeks krunditud maad. Sinna ta järgmisel aastal oma poolvalmis maja ümber asustaski," meenutab Tomingas.

Nüüdseks möödub sellest 100 aastat ja Toivo Tomingal kõik olulised hetked kirja pandud.

Hans ja tema kaasa, Katarina olid põllupidajad ja Hans hiljem meremees oma purjekal. Perepoeg Juhan sai 20-aastasena märja haua, kui vajus läbi kevadise, rabeda jää. Tütred Hilda ja Agneta õppisid Pürksi Rahvaülikoolis põllundust. Hilda rändas 1943. a. Rootsi, Agneta abiellus 1944. Viimsist pärit pillimehe ja Saksa-aegse tolliametniku, Edgar Tomingaga ja jäid saarele elama. Sündisid tütar Vive ja poeg Toivo. Agneta ja Edgar said tööd vastloodud kalurikolhoosis "Põhjarannik", vanaisa Hans suri insuldi järel 1950. jõulude ajal. vanaema Katarinal jätkus elupäevi 1978. aastani. Ta oli siis 93.

1961. lõpetas Toivo õde Vormsi kooli ja kolhoos hakkas maha käima. Isa Edgar ostis väikese, vana majakese Haapsalus, korraldas kiire remondi ja 1. septembril läksime juba Haapsalu I Keskkooli.

"Õde kaheksandasse ja mina neljandasse klassi. Ema sai tööd tekstiilivabrikus "SULEV", kus töötas palju aastaid, isa oli mitmes ametis Põlluvalitsuses, KEK-is ja hiljem, kui jalad hakkasid väsima, gaasiavariiteenistuses," räägib Tomingas. Isal haigestus süda ja 66. aastasena 1985. a. kodust viimsele teele.

"Ema Agneta elas väga pika ja sisuka elu, olles Rannarootsi muuseumi juures hinge ja ihuga 20 aastat. Jumal andis talle 96 ja pool aastat. Tal oli au maavanemalt EW-95 sall vastu võtta," on Tomingas ema üle uhke.

"Minu elutee käis pärast põhikooli Haapsalus ja tehnikumi Luual läbi ajateenistusest punaväes, seejärel olin 3 aastat "Sõpruse" kolhoosi metsaülem Taeblas ja abiellumise järel tulime Uuemõisa. Asusime tööle Haapsalu KEK-is, kus minust sai saeveski meister ja abikaasa kasvatas kodus lapsi, " meenutab Tomingas.

Sündisid kaks poega, Indrek ja Jaak. Abikaasa Õie on pärit Rooslepa külast Roosta kämpingu lähistelt. Tema vanemad olid kolhoosnikud, nuumloomade hooldajad.

"Meie pojad on ka tublid mehed. Indrek on osav automehaanik ja ehitaja, Jaak sai kõrghariduse ja on Niitväljal asuva ettevõtte Structo müügijuht. Mõlemal pojal on peres kaks last: Indreku tütar Piia on lootustandev flötist ja kirjutab ise muusikat, poeg Joonas õppis tennisetreeneriks TÜ-s ja praktiseerib praegu Austraalias. Jaagu vanem poeg on 7. klassi poiss ja noorem kipub kangesti isa sülle. Karl Oskar on 3-aastane.

"KEK-id said teadupoolest ammugi otsa. Ma asutasin oma ettevõtte, kuhu tuli tööle ka abikaasa Õie. Oleme juba 26. aastat jalatsikaupmehed. Jõukaks pole saand, aga leib on laual," on viimased veerandsada aastat läinud kiirelt.

"Vanus tuleb peale," nendib Tomingas natuke nukralt. Kuid teda on kannustanud viimasel ajal muud teemad. Just Vormis juurte talletamine ja mälestuste kogume, poodi asjatab nüüd suuresti abikaasa. Nad asutasid kuus aastat tagasi asutasime vanade koolivendade-õdedega MTÜ VORMSI VERI, kultuuriseltsi, mis kogub ja kirjastab nii vanu, kui uusi kultuurikilde, mis pärinevad endistelt ja tänastelt vormsilastelt.

Ehk ongi ilus lõpetada see lugu väljavõttega ühest luuleraamatust, mille avaldamist Toivo on kureerinud, Silvi-Astrid Mickelini "Järelnopped" viib meid just Vormisi mälestuste radadele.

Ema viimased sõnad
Silvi-Astrid Mickelin

Minu kodusaareke,
oli tibatilluke.
Aga ruumi kõigile,
jagas lahke koduke.

Armsa ema helluses,
armastuse külluses,
uinusin ja virgusin,
kuni suureks sirgusin...

Lapsepõlve päikesest,
sellest kodust väikesest,
puudust tunnen senini,
sooviks minna tagasi.

Samme seal esimesi,
toetas mu emme käsi...
Aitas ellu astudes,
oli abiks raskustes

Ema sõnad viimased
tänaseni südames:
"Teavaisa kätesse
usaldan su elutee..."