Politsei süüdistab jalgrattateel allaaetud ratturit
Seejärel istus naine uuesti jalgrattale ning sõitis edasi mööda jalgrattateed. Vasakul oli täiesti vaba sõidutee, jalgrattatee oli ka täiesti vaba. Paremat kätt asuvad klubi JazzHouse ning autoparkla. Lähenedes parklale, vaatas Aleksandra hetkeks, kas pole kedagi, kes sealt välja sõidab, seejärel vaatas otse ning tema ees oli juba seesama sõiduteelt keerav maastur.
“See oli niivõrd ootamatu, et mul ei olnud ei aega ega piisavat ruumi pöörde tegemiseks või kuhugi eemale sõitmiseks ehk ühe sõnaga — kokkupõrke vältimiseks. Ma katsetasin siiski ning löök ei tulnud otse vaid 60–70-kraadise nurga alt. Sain löögi vastu vasakut küünarvart, löök viskas mind koos jalgrattaga eemale, sel ajal torkas juhtraud mulle vasaku külje roietesse,” meenutab Aleksandra. Löök oli niivõrd tugev, et naine ei saanud kohe püsti tõusta.
Tema juurde jooksid mees ja naine, tõenäoliselt JazzHouse töötajad, kes aitasid ta püsti. Veendunud, et kannatanu võib seista ilm abita, soovitasid nad maasturi juhil kohale jääda, kutsuda kiirabi ning oodata ära selle kohaletulek. Kohale ilmunud politseinikud ei esitanud naisele mingeid küsimusi juhtunu kohta, küsisid vaid tema nime ja koduaadressi.
Kuna politsei ei avaldanud mingit aktiivsust, et kutsuda naine ülekuulamisele vms, otsustas Aleksandra ise uurida, milline seis on. Ta võttis ühenduse juhtumit uurinud Põhja Politseiprefektuuri uurija Eero Hilepiga, kelle nõudmisel pidi Aleksandra kirjutama seletuskirja.
“Jättes paberi lõpuni läbi lugemata, peatudes kohal, kus ma kirjeldasin kokkupõrke momenti, hakkas ta mind kohe selles liiklusõnnetuses süüdistama, nimelt — liikluseeskirja rikkumises. Rääkis, et tee, kus sõitsin mina, on jalakäijate jaoks. Kuid mina olen veendunud, et tegemist on jalgrattateega, kus on vastav märgistus. Minu katsetele oma õigust tõestada tegi ta karmilt lõpu. Korduvalt püüdsin tõusta ja ära minna, kuid tema ei lubanud, märkides, et siis läheb halvemini. Ma tahtsin juba selle seletuskirja katki rebida, kuid ka seda Hilep ei lubanud. Mul oli hirm peal ning selleks, et kiiremini koju saada ja lõpetada see õudus, kirjutasin ma tema koostatud protokollile alla. Nüüd on mul kahju, et sellele paberile kirjutasin uurija surve ja emotsioonide mõju all,” tunnistab Aleksandra.
Aleksandra kirjutas kaebuse Põhja politseiprefektuuri. Samuti pöördus kannatanu Tallinna transpordiameti liiklusteenistuse peaspetsialisti Peeter Arjuti poole. Arjut korraldas vastava ekspertiisi ning langetas otsuse, et tee, kus sõitis naine, on mõeldud nii jalakäijatele kui jalgratturitele. Sama kinnitas ta Den za Dnjom-ile antud kommentaaris: “Jah, see tee on ka jalgrattatee (mitte vaid jalakäijate tee), naisel oli täielik õigus seal jalgrattaga sõita.” Lisaks teatas ta Aleksandrale, et temal süüd liiklusõnnetuses polnud, kuna tal oli liikumises eelisõigus ning autojuht pidi paremale pöörates igal juhul andma teed jalgratturile.
Lehele nimetas Eero Hilep Aleksandra peamiseks rikkumiseks sõitmist jalgrattaga jalakäijate teel. Saades teada, et Peeter Arjut Tallinna transpordiametist kinnitab — tegemist on ka jalgrattateega, Hilep vastas: “See on tema probleem. Mina lähtusin liikluseeskirjast. Kui lähete ise sinna, vaadake liiklusmärke ning peale seda vaadake liikluseeskirja.”
Ajakirjanik käis liiklusõnnetuse toimumiskohal, pildistas liiklusmärki ja märgistust asfaldil, mis näitavad selgelt, et tee on ettenähtud ka jalgrattaga sõitmiseks. Ka sellele vastas uurija: “Sõitke ja vaadake tähelepanelikumalt veel kord.”
