Agu Uudelepp: Isad, olge vait!?
Nüüd saime teada, et isa räägib siis, kui poliitik lubab. Jutt käib loomulikult pühadest isadest, kes julgesid avalikus kirjas oma arvamust avaldada.
Kellelegi pole üllatus, et üks partei end sellest puudutatuna tundis ja juhatuse liikme lahingusse saatis. Mis kärbes aga kõiki ülejäänuid hammustas, kes kirikuisasid vait kamandama tõttasid, seda minu pea ei võta.
Meie põhiseadus lubab oma arvamust vabalt avaldada kõigil, vaimulikud kaasa arvatud. Ja sellist paragrahvi ei leia ma kusagilt, et nad peaksid kõigepealt poliitikutelt või politoloogidelt luba küsima.
Luteri vaimulike piikidemurdmises propagandistidega pole tegelikult midagi eriti uut ega üllatavat. Paljudele on üllatus pigem see, et sõna “propaganda” on tänapäevases tähenduses kasutusel suuresti tänu Martin Lutherile.
Enne selle seose avamist tuleks aga Lutherit ennast tunnustada kui suurepärast propagandisti. Iga haritud inimene on kuulnud lugu sellest, kuidas ta 31. oktoobril 1517. aastal naelutas Wittenbergi kiriku uksele oma 95 teesi, milles mõistis hukka patukustutuskirjade müümise.
See temp ületaks tänapäevalgi iga kell meediakünnise. Mõelge, midagi naelutatakse pühakoja ukse külge! Lihtsalt kulleriga saatmine või ise kohale viimine poleks pooltki nii huvitav või kõmutekitav.
Parema pildi saamiseks kujutage ette, kui kirikuisad oleks meiliga meediale saatmise asemel naelutanud oma kirja parteide peakontorite uste külge või — mis eestlaste mentaliteeti arvestades veelgi parem — neetinud ametiautode kapotile. See kõma kestaks päevi.
Tele ketraks kaadreid rikutud ustest või autodest päevade kaupa ja Youtube´is oleks üleval mobiiliga filmitud klipid sellest, kuidas mustad kogud tegutsevad. Suvaline suhtekorraldusfirma palkaks Lutheri meelelaadiga mehe päevapealt tööle ja maksaks kõva palka.
Aga Luther oli tegija ka omas ajas ning aktsioonist kiriku juures algas reformatsioon. Katoliku kirik kaotas kõvasti positsioone ja pidi midagi ette võtma. 22. juunil 1622. aastal andis paavst Gregorius XV välja bulla, millega asutas Sacre Congregatio de Propaganda Fide ehk maakeeli püha vennaskonna usu levitamiseks.
Uut vennaskonda hakati peagi kutsuma propagandaks ning see muutus katoliku kiriku üheks tugevamaks institutsionaalseks haruks. Vaid viis aastat hiljem, 1627. aastal asutas paavst Urban VIII noorte preestrite väljaõpetamiseks rahvusvahelise seminari Collegium Urbanum. Selle vilistlasi hakati kutsuma propagandistideks ja nad asusid tööle usulevitamise vennaskonda. Üsna märkimisväärne osa nendest meestest olid jesuiidid.
Huvitav, kas vaimulike kirja vastu sõna võtnud inimesed ise teavad, et neil on üks ühine joon muistsete religioossete vägikaikavedajatega — nemadki tahavad luteri vaimulikel suu kinni panna, et kõlama jääks vaid ühe poole tõde.
See tahtmine on masendav. Vaimulikega võib nõustuda või mitte. Isegi nende usku võib tänapäeva jumalakartmatus Eestis pilgata. Tõeline jumalamees on sellest üle. Aga demokraatlikus riigis ei tohiks kellelgi olla õigust öelda, et kirikuisade asi on väljaspool pühakoja müüre lõuad pidada ja vaid altaril edasi teenida.
