Ainar Ruussaar Afganistanis: Seitse päeva oktoobris, mis ei vapustanud maailma
Ta kutsus enda juurde Scoutspataljoni ülema, kelle ilme muutus samamoodi sekundiga. Sain aru, et keegi meist, meie omadest, on surma saanud...
1984. aasta veebruaris olin ma keskkooli viimases klassis. Ekke oli minust aasta vanem kõrvalmajas elanud naabripoiss. Tal oli õde ka, me käisime enne Ekke sõjaväkke minekut koos viljakõrre otsa metsmaasikaid korjamas. Aastavahetuseks saatis Ekke koju omajoonistatud postkaardi – lumised mäed, viisnurkadega hävituslennuk ja all tumedanahalised punast pioneerirätti kandvad afgaani lapsed. Ekke ema, lihtne naine Jõgevalt, näitas uhkusega seda pilti. Veebruaris sai ta surmateate. Mattis aupaukudega poja Ekke lähedasele Siimusti kalmistule ja sai mitu nädalat pärast poja matuseid lapse katkised prillid ja sealt saatmata jäänud kaardid „8. märts – kallis ema“...
„Me ei lähe siit 2014 kuhugi,“ ütles rahvusvaheliste rahutagamisjõudude ülem kindral John Allen ühel seenevihmasel oktoobripäeval Kabulis oma staabi ees kahele Eesti ajakirjanikule intervjuud andes. NATO, USA, Suurbritannia ja nende meeletu sõjalise panuse kaudu on see ka Eesti soov anda Afganistani julgeolek kahe aasta pärast üle kohalikele, keda liitlasväed praegu välja õpetavad. Väga keeruline eesmärk, kindlasti keerulisem, kui nõuda praegu Eesti turul meediaettevõttelt paarikümneprotsendilist kasumimarginaali.
Afganistani nekrutitest pooled on kirjaoskamatud, tõdes mõjukas Afganistani kindral Sayed Malouk. Tema sõnul ongi see suurim probleem kohalike sõdurite väljaõppes. Kuidas õpetada poissi, kes ei tee vahet paremal ja vasakul poolel, kuulipilduriks? Või, nalja teete – sapööriks? Või luurerühma juhiks? Kokaks või NATO sõjaväebaasis plastikpudelite kokkukorjajaks küll. Aga kas siis valge maailma vastased Talibani võitlejad on kõrgelt haritud, religioosselt ja rahaliselt motiveeritud kavalad strateegid? Küsimus, millele ma Afganistanis oldud nädala jooksul vastust ei saanudki.
Tõde otsides ei leia sa kunagi tõde, aga võib leida tõe elemente ja mosaiiki kokku panema õpetasid meid juba nõukaaegsed kaleidoskoobid. Tõde on see, et sõdurid ja kohalikud saavad surma pommiplahvatustes ja tulevahetustes. Ränk on vaadata Helmandi kõrbe rajatud kindluslinnas Camp Bastionis, kohas, kus on tuhandeid sõdureid, veel rohkem logistikuid, remondimehi, küürijaid, kokkasid ja koristajaid, maandumas meditsiinikoptereid, kust ööpimeduses kantakse välja kanderaame. Üks, kaks, kuus...“Kusagil käib operatsioon,“ ütles Afganistani pilkases ööpimeduses minu selja taha astunud ja samuti mürisevaid punase ristiga tähistatud koptereid jälginud Eesti kaitseväe juhataja. Kes on siis Taliban, püüdsin ma lakkamatult uurida Eesti kaitseväelstelt, Briti, USA ja Taani ohvitseridelt, Afgnistani kindralilt...Too viimane väitis, et „meie võidame“. Ja lubas järgmisel korral kohtuda Tallinnas „Viru“ hotellis, kus ta viimati käis NSVLiidu sõjakooli kursandina 80ndate lõpus. Teised andsid põiklevaid vastuseid.
Taliban on usk. Hästi relvastatud ja väljaõpetatud sõjaline organisatsioon. Talibanil on väga tugevad liidrid. Talibani toetab idamaadele omane kollektiivne kultuur, kus sugulane on väga tähtis. Taliban on rikas. Talibani eesmärk ei ole võtta võim Afganistanis, vaid näidata koht kätte õhtumaadele. Juba kümme aastat on Afganistanis koos maailma võimsam sõjamasin ja Taliban, keda ei oska või ei taha iseloomustada isegi kindralid. „Kes on Taliban?“, küsisin kauges ja veidi ohtlikus (Taliban!) kontrollbaasis Wahydis teenivalt Eesti missioonisõdurilt. „Taliban...raisk...nad on maisipõllus,“ vastas mees, kelle nime ma ei tea. Maisipõld on külamehe omand. Seda ei tohi liitlased põletada, niita ja tallata, nii on väejuhatus otsustanud. Aga enam kui kahemeetri kõrgune ja tihe Eesti-Briti-Afganistani eelpostile lähemale nihkuv roheline maisimüür peidab endas sageli surma. Kusjuures see surm ei küsi maisimassi omanikult kasutamiseks luba.
Mis siis lõpuks ikkagi saab, küsisin endalt ja eelkõige Briti, USA, Eesti, Taani sõduritelt? Keegi ei andnud täpset vastust. Aga taas – mosaiiki kokku traageldades - sain ma teada, et Afganistani sõda, sõda, mis algas meie ajaarvamise järgi jõululaupäeval 1979 NSVLiidu invasiooniga, ei lõpe jõululaupäeval 2014. Neli põlvkonda afgaane (mehe keskmine eluiga 48 aastat) ja kolm põlvkonda eestlasi on selle sõjaga seotud. Ma ei saa ega tohi öelda sõjaväeallika nime, kes ütles mulle pärast väikest mõttepausi, et „me puhastame selle millalgi ära“. Selle all mõtles ta Afganistani. „Ruutmeetri kaupa. Aga siis läheme me Pakistani. Sest Taliban on siis seal.“ Küsisin, et mis ja kes on Taliban. Ta vaatas hetkeks oktoobrikuise Afganistani helesinisesse taevasse, mis oli kopteritest tavatult tühi ja ütles: „Taliban on...usk... ja armee. Meie vastane.“ Kes siis on Taliban?
Ma ei leia seda vastust isegi ERR-i kolleegilt lennukis laenatud värskelt ilmunud inglisekeelsest raamatust „Taliban“. Ja kuna ma vastuseid ei saanud ja neid ise ei leidnud, siis küsisin ja küsin ikka ja jälle: miks me seal oleme, kui kaua, kaua veel? Samas istusin ma eesti poistega Camp Bastionis nende endi ehitatud erakordselt ägedal saunalaval, rääkisime meeste jutte (sõjast, naistest etc), kuulasime Wahydis Lenna esinemist, rääkisime anekdoote ning viskasime seksistlikke nalju. Üks neist kõlas näiteks nii: „Miks on Afganistanis nii vähe ilusaid naisi?“ Vastus: „Kõrbes on ka kaktus lill!“.
Kes on Taliban, otsin ma järjekindlalt vastust. Ühe infokillu saan ÜRO värskest raportist, mis ütleb, et Afganistanis on oopiumitoodang kasvanud käesoleva aasta jooksul 61 protsenti.
2011. aastal on Afganistanis toodetud 5800 tonni oopiumi, mis moodustab koguni 90 protsenti maailma oopiumitoodangust. Praegu on riigis moonikasvanduste all kokku 131 000 hektarit, mis on 7 protsenti rohkem kui 2010. aastal. Suurem osa oopiumi tootmiseks vajaliku mooni põldudest asub üheksas provintsis, mis on suurel määral valitsuse kontrolli all. No nii, mis saab siis 2014?
Helmandi kõrbesse rajatud Camp Bastioni kindluse meditsiinikopterite platsil maanduvaid lennumasinaid ja sealt kiirabisse kantavaid kanderaame vaadates ütles Eesti kindral mulle, et „operatsioon käib“. Ja küsis siis, kas mul on ikka kõht täis söödud. Ma ei olnud sõdur.
Need seitse päeva Afganistanis, 10.-16. oktoober 2011, ei vapustanud maailma. Minu leitud ametlikele allikatele toetudes sai sellel ajal Afganistanis surma kolm ameeriklast, üks itaallane ja üks eestlane. Haavata sai kolm eestlast ja kümneid meie liitlasi. Oli täiesti tavaline sõjanädal Afganistanis. Nagu ka peaaegu kolmkümmend aastat tagasi Ekke jaoks.
Ainar Ruussaar on BNS-i ajakirjanik ja külastas Afganistani koos kaitseväe juhataja ning teda saatva delegatsiooniga, mille eest tasus Eesti maksumaksja.
