Kannik vs Pohlak — sõjas tuleb valida pool!
Meile peaks olema ülimuslik eesti jalgpalli saatus. Keegi ei saa ajaratast tagasi keerata, et ära hoida puhkenud sõda ega pooli lepitada, nagu sündmustele kaasa elav naiivsevõitu publik loodab. Sõjas saab harva jääda neutraalseks pealtvaatajaks, sest lahingumöll kisub sageli kaasa süütud kõrvaltvaatajadki. Igal juhul ei pääse poole valikust need, kellele meie rahvusvuti areng südamelähedane. Seega on põhiküsimuseks: kumma poole võit on eesti jalgpallile kasulikum, edasiviivam?
Küsimusele vastamiseks peab kõrvale viskama emotsioonid ja sümpaatiad. Peab unustama Aivar Pohlaku ettearvamatu suuvärgi ja paljudele vastuvõetamatu käitumise ning soraka välimuse. Peab unustama, et Indrek Kannik on kuiv ja igav bürokraat. Peab unustama ka meeste muud omadused.
Mida võidaks meie jalgpall, kui võimule jääks Pohlak? Vastus on õigupoolest lihtne: jätkuks senine areng. Pohlak on viimased 15 aastat olnud täielikult pühendunud jalgpalli arendamisele. Selle viljad alles hakkavad punguma. Tänavu kiidame üksmeelselt meie meestekoondise uut taset ja nägime, et kaotustele vaatamata näitavad täiesti uut kvaliteeti Eesti noortekoondised, kes suudavad luua rohkelt väravavõimalusi ja periooditi ka endast tugevamate vastaste vastu mängu dikteerida. Pangem tähele, et juba aasta aega on eraldatud ka koondise peatreeneri ja FC Flora peatreeneri kohad. Kaua heideti talle ette just seda.
Mida võidaks jalgpall Kannikuga? Vastus on lühike: väliselt saaks meie jalgpall lihvituma näo. Ära jääks Pohlaku stiilis otseütlemised ja avalikud konfliktid. (Ärgem laskem end eksitada ilmselgest tõsiasjast, et Pohlaku valatud vundamedil võiks Kannik kaua aega liugu lasta ja naeratades loorbereid lõigata — inertsist jätkuv edu poleks ju Kanniku teene).
Vahest veelgi olulisem on küsida, mida me kummagi mehega kaotaksime? Alustame Pohlakust. Kui Kannik Pohlaku jalgpallist välja tõrjub, jääb järele suur tühi auk meistri- ja esiliigasse. Kaob suur ja kvaliteetne tükk eestikeelset tippjalgpalli. Käesoleva aasta kümnest meistriliiga meeskonnast toetas Pohlak nelja ja kümnest esiliiga meeskonnast kolme. Kukuks kokku seni Eestile edu toonud pallipüramiid, kaoks meie spordi suurim klubi, FC Flora. Eesti jalgpallist lahkuks visionäär ja tegudeinimene, kelle algatusel ehitati jalgpall üles peaaegu nullist ja viidi kandepinnalt riigi suurimaks alaks. Pohlaku lahkumise korral jääks Kannikule valitseda tugeva vene aktsendiga Eesti jalgpall. Kannik ei hakkaks treenima eesti poisse, looma uusi klubisid ega ehitama staadione.
Mida kaotaksime Kanniku lahkumise korral? Sellele küsimusele on raske vastata põhjusel, et midagi vastata õigupoolest polegi. Kindlasti on Kannik teinud palju meie vuti arenguks, aga tõdegem, et tema osa on olnud ikkagi abistav. Tema töö teinuks sama hästi ära mõni teine samasuguse tausta ja sidemetega jalgpalli armastav inimene. Indrek Kannik on oma positsioonil suhteliselt kergesti asendatav inimene.
Demokraatia Kanniku moodi
Aga kuidas suhtuda Kanniku süüdistustesse? hüüatab emotsionaalne lugeja. Kainelt, soovitan mina. Võtame peamise etteheite — jalgpalliliidu ja Flora rahakotid on segamini aetud ning klubi on liidule miljoni võlgu.
Selle info lekitas ajakirjandusse Kannik ise ja tegi seda erapoolikult. Oluline oli klubi ja liidu võlgade ning tagasimaksete osas tõmmata joon vahele sinna, kust paistaks klubi võlgnevus. Tänaseks tehtud kontrolli tulemusel on selgunud, et tegelikult on palliliit võlgu hoopis Florale: 339 913 krooni. Samas on õige see, et paberid peavad korras olema, ja palliliidu juhatuse koosolekul otsustati ses osas kord majja lüüa.
Etteheide number kaks: alaliidu juhtimises on vähe demokraatiat. Väga ähmane süüdistus. Kui Kannik peab silmas autoritaarsust ja oma ametiposti ärakasutamist, siis on tema viimane inimene, kes selliseid etteheiteid peaks tegema. Eesti Jalgpalli Liidus meenutatakse siiani üht distsiplinaarkomisjoni koosolekut, kus selle liikmete arvamused läksid määratava karistuse osas lahku. Demokraatlikul hääletamisel jäi Kannik vähemusse 1 : 4, mispeale ta teatas, et sellisel juhul on ta sunnitud peatama oma liikmeksoleku komisjonis.
Otsus jäi vastu võtmata. Hiljem surus Kannik oma arvamuse läbi ja süüalusele määrati karistus, mis jäi komisjonis selgesse vähemusse. Eesti IV liiga mängudel, kus Kannik mängib FC Toompea eest, on mees korduvalt ähvardanud kohtunikke stiilis “see jäi su viimaseks mänguks”. Ei mäleta, et neid juhuseid oleks arutanud distsiplinaarkomisjon, sest kohtunikud pole julgenud teha ettekannet aastate jooksul Eesti Jalgpalli Liidus asepresidendi ja presidendi toolil istuva Kanniku suhtes.
Etteheide number kolm: alaliidu Interneti kodulehekülg on kehv. Seda süüdistust ei oska isegi kommenteerida. Kanniku kolmest etteheitest on tõsiseltvõetav ainult esimene. Teine käib tema enda pihta ja kolmas on naeruväärne. Olen paljudelt inimestelt, sealhulgas suures enamuses just Kannikut pooldavatelt inimestelt, küsinud, millised on mässumeelse presidendi sisulised jalgpallialased etteheited Pohlakule. Kas koondis mängib kehvasti? Kas noortetöö on nigel? Kas UEFA toetusel üle Eesti rajatavate miniväljakute ehitamine on vale? Kas Pohlaku entusiasm tegeleda fanaatiliselt ja üle-eestilise jalgpallivõrgu loomisega on taunitav? Mida on Pohlak jalgpallialaselt valesti teinud? Ma pole saanud mitte ühtki vastust.
Olen Kanniku pooldajatelt küsinud, milline on presidendi positiivne programm meie jalgpalli arendamisel. Mida ta teisiti teeks võrreldes “ennast ammendanud” Pohlakuga? Ma pole saanud mitte ainsatki vastust, ja uskuge, ma ei liialda. Nende küsimuste ees on vaikinud eranditult kõik. Enamik inimesi on valinud poole emotsionaalselt, mõtlemata läbi, mida toob ühe või teise poole võit eesti jalgpallile. Paljudel on olnud arusaamatusi impulsiivse Pohlakuga ja nüüd on magus vaadata, kuidas tema impeerium kõigub. Ainult et — koos Pohlakuga kõigub ka Eesti jalgpall. Rünnakud Pohlaku aadressil tähendavad rünnakut meie rahvusjalgpalli vastu. Jalgpall on aga osa Eesti riigist ja rahvuskultuurist.
Kui uskuda Kanniku ja Pohlaku endi seletusi, siis sai nendevaheline tüli alguse ajast, mil president läks palliliitu palgalisele tööle (osa sekretariaadi inimesi luges alles pool aastat hiljem ajalehest, et Kannikule ka palka maksti — neile oli mees kinnitanud, et ohverdab oma aega ja energiat tasuta, sest teenib piisavalt ka UEFA delegaadina). Kanniku väiteil ei meeldinud Pohlakule muudatused, mida ta poolte vastastikusel leppel hakkas juurutama, Pohlaku väitel armastas Kannik rohkem tegeleda jalgpalli paraadpoolega kui rutiinse tööga. Sekretariaadi inimesed mäletavad Kanniku kalki, rõõmutut juhtimisstiili.
Oli õigus, kellel tahes, ühel hetkel sai Pohlakul villand. Kannik kaalus taandumise ja vastuhaku vahel. Eesti jalgpalli huvides olnuks esimene valik õige. Teise valikuga näitas Kannik, et hindab kõvasti üle oma osa jalgpalli arendamises. Kannik ei taju adekvaatselt enda ja Pohlaku kaalu. Ta ei pühenduks 24 tundi ööpäevas ainult vutile. Tal pole pealehakkamist ega huvi tegeleda sisulise tööga, noortejalgpalli ja visioonidega. Tema rida on paraadüritused ja bürokraatia. Need, nagu juba märkisime, on jõukohased ka teistele.
Imagolahingu Pohlak kaotab
Muidugi huvitab inimesi, miks see pagana Pohlak alati kõigiga kisklema läheb. Miks on tema nimega seotud konfliktid? Tavainimesele on selline loomus võõrastav. Lihtne seletus on muidugi see, et Pohlakul pole tavaloomus. Kuid ilma sellise iseloomuta poleks ka sellist Eesti jalgpalli, nagu meil praegu on. Üks põhjusi, miks Pohlak jääb nii sageli ebameeldivate juhtumuste keskmesse, on tema julgus võtta vastutus. Mis iganes meie jalgpallis nihu läheb või taunimist väärib — see kirjutatakse lõpuks ikka Pohlaku kontole.
Pohlak ise ei peida kunagi pead liiva alla ega viita kõrvale: tema tegi! Meenutagem või Eesti koondise endise peatreeneri Arno Pijpersi lahkumist, mille palliliidu juhatus hääletas tulemusega 13 : 0. Sealjuures oli president Kannik üks raevukamaid figuure, kes pooldas hollandlase lahkumist. Aga Kanniku meelsus oli teada üksnes kulisside taga olijatele. Avalikkuse ees hoidis mees vaoshoitud joont. See erinevus Pohlaku ja Kanniku vahel on olemuslik. Üks tegutseb kiiresti ja äkiliselt, mõtlemata sekunditki, millise mulje tema käitumine jätab avalikkusele ja mis see teeb tema imagole. Ta on alati eesliinil tulistamas ja tuld enda peale tõmbamas. Kannik tegutseb kardinate taga, mõtleb hoolikalt oma maine peale ning saavutab tulemused osavalt intriige punudes.
Seda kahe mehe vahelist erinevust on puhkenud sõjas oluline teada. Kui Pohlak möllab talle omaselt barrikaadidel ja ootab vastast täägivõitlusele, siis jätab ta paljudele sõjaka ja verejanulise mulje. PR-lahingus tähendab see kaotust, sest Kannik oskab endast jätta malbe kannataja mulje. Kannik armastab tegutseda võõraste kätega, manipuleerides inimestega. Ta distantseerub kõigest, mis võiks tema mainele varju heita ja väldib vastutust läbikukkumise eest. Tabavalt iseloomustas Kannikut puhkenud sõja kontekstis Eesti Raadio saates (6. novembril) tema kolleeg alaliidu juhatusest ja hea inimestetundja Vaapo Vaher: ma ei oska Kannikule tema intriigipunumist ette heita, sest see on mehe olemus.
Ühest olemuslikust joonest on Kannik selle sõja käigus aga lahti öelnud. Aastakümneid, terve oma 40 elatud aasta jooksul on Kannik olnud rahvusmeelne inimene, kes toetas ka jalgpalli just sellest vaatenurgast. Sarnaselt paljude teistega pidas Kannik tähtsaks aidata jalule rahvuslik jalgpall. Venelastes nägi Kannik Eestile osaks saanud poliitilist ülekohut ja välistas kokkulepluse nendega. Nüüd on mees asunud flirtima vene klubidega. See on ka tema ainus võimalus jalgpalliliste vahenditega Pohlakut võita. Aga see on ka risk kaotada kõik, sest ülejooksikuid ei armasta ükski pool.
Siit koorub välja veel üks põhimõtteline erinevus Pohlaku ja tema oponentide vahel. Pohlak näeb isegi kõige suuremates kaklustes alati silme ees suurt pilti, tervikut. Vastased kaotavad terviku kiiresti silmist ning võitlevad oma isiklike eesmärkide nimel ja solvumiste eest kättemaksu soovides.
Mis saab edasi? Meie ees on must ja valge stsenaarium. Esimese, ehk Kanniku võimuletuleku korral, algaks Eesti jalgpalli ideetu ajastu, kus sulle-mulle-mängude raames jagataks UEFA toetusi jms. On pakutud, et Pohlaku taandumise korral tuleks jalgpalli juurde need, keda see pikajuukseline skandalist siiani on eemale peletanud. Aga need saavad siis ju olla inimesed, kes ei tule ala juurde mitte jalgpalli enda, vaid millegi muu pärast. Keegi pole ju keelanud pühenduda jalgpallile Pohlaku kombel, rajada elujõuline klubi, staadion, palju noortegruppe, ja kui selliselt tegutsedes mõjuvõimu kogutud, siis kas või juhatuses sisuliste saavutuste ja teostatud ideede toel Pohlak vähemusse hääletada!
Seda on vaba voli teha ka Äripäeva andmeil jõukuselt Eesti üheksandal inimesel Viktor Levadal, kes vaatamata oma rahakoti paksusele on samuti Eesti Jalgpalli Liidult Levadia klubile raha laenanud. Sama kehtib Eesti jõukuselt 40. inimese Pjotr Sedini kohta — tema klubi TVMK on hetkel EJL-ile võlgu üle 700 000 krooni. Levada, kes mõned aastad tagasi mängis meistriliigas kahe meeskonnaga, tõmbus tagasi. Ju ei tasunud ära ja mehe põhihuvid on siiski mujal. Jalgpall on talle hobi, mitte põhitöö, aade ja kutsumus. Aga meie jalgpalli viivad edasi just need omadused. Mis juhtuks siis, kui Kannik võidaks, aga Pohlak jääks jalgpalli edasi? Kannik jätkaks ülisuure tõenäosusega kulisside taga Pohlaku klubide vastu töötamist, kuni Pohlak väsiks ja loobuks ikkagi.
Valge stsenaariumi korral astub Kannik tagasi. Eesti jalgpalli huvides. Mida ta pole teinud ega tee ilmselt seni, kuni on väiksemgi võimalus võimule tulla. Eesti jalgpalli senised saavutused on suurimas ohus, kui nad kunagi on olnud. Sõja lõpptulemusest selgub, kas Eesti jalgpall areneb senisel kombel edasi või saame tagasilöögi, millest toibume aastakümneid.
