Mahvalda: Edgar on geenius
Villu oli väsinud, aga õnnelik. Alles see ju oli, kui paremerakonnad Edgari juttu presidendi valimisest riigikogus tõe pähe võtsid ja oma kandidaatidel nagu pooletoobistel Keskerakonna büroos aru andmas käia lasksid. Edgar ja tema kaaskondlased peetisid nii Ergmat kui ka Ilvest suurima mõnuga, toksisid üksteist laua alla jalaga ja irvitasid — näed, tulidki tobukesed, nüüd saab nalja!
Saigi, ja rohkem kui rubla eest. Ilvese õrnad kohad kogesid ebadelikaatseid matse, Ergma peksis kohati segast, eks igaühe saab lõpuks närvi ajada. — Villu vaatas mõru näoga pealt ja sonis midagi sellest, kuidas Keskerakond naudib mängu ilu. Aga endal oli jänes püksis — mis siis, kui Edgar ikkagi mul naha üle kõrvade tõmbab ja ära unustab, mis me juba peaaegu kokku leppisime?
Esmaspäeva õhtuks oli kõver naeratus Villu näolt kadunud. Paistis olevat kindel, et Edgar on nüüd tema paadis ja aitab Arnoldi presidendiks teha. Vana rebasena peaks ta küll teadma, et õnn on muutlik, aga ega siis kogu aeg närveldada ka ei jõua. Tahaks ju vahelgi uskuda, et asjad lepitakse kokku ja nii nad ongi.
Aga Postimehe loos on Edgaril sõnum ka Villu jaoks. Kõigepealt tuletab Savisaar meelde, kuidas Kallas ja Parts omavahel salaja Reformierakonna ja Res Publica ühendamises kokku leppisid: selle eest sai Kallas Brüsselisse rasvasema lobi peale (ja ühtlasi siit Eestist jalust ära), Parts aga pidi saama uue partei juhiks (selle mõtte peale naerab praegu iga koergi, eks). Esiteks on see hoiatus valijatele — näete, ka paremjõud keeravad üksteisele siga, lepivad kokku, aga pärast salgavad maha. Ärge te seda unustage. Ja teiseks Villule: me leppisime kokku küll, aga sa ju ise tead, aeg on niisugune, et täna lepime, homme jätame. Ära siis pärast tule virisema ja vinguma, et sina sellest kuulnud ei ole. Sõber sõbra p.se koorib, nii see käib.
Aga eriti võimas on ikkagi see, et Edgar ei pilguta silmagi, kui ütleb, et nemad kohe üldse ei keeruta ega vassi. Mis te nüüd! Meie — ja valetame? No millal Keskerakond enne vassinud on, eksju? Leiab hoopis, et hoopis paremerakonnad teesklevad, kui deklareerivad oma soovi president riigikogus ära valida. Et miks nad muidu nende kandidaadid kohe maha hääletasid. Tahtsid ainult Keskerakonna hääli, aga Keski kandidaadid neile ei kõlvanud. — No ainult kergeusklikud võtsid tõe pähe, et Kesk Vareki, Musta ja Eesmaa ülesseadmist tõsiselt mõtles. Üks neist kolmest uskus vist küll ise ka, et võiks president olla. Teate küll, see, kes tahtis ükskord lennukisse kääre kaasa võtta ja sai pahaseks, kui ei lubatud. Teised kaks teadsid ise ka väga hästi, et on tankistid. — Eelmiste presidendivalimiste aegu oli Keskil endal ka tõesti väärikas kandidaat: Siiri Oviir. Tema kukutasid läbi ju keskerakondlased ise. Kõigepealt haipisid “proua presidendi” üles ja siis tõmbasid tal vaiba alt. Viimaks saatsid ta Brüsselisse Edgaril eest ära.
Aga ühes on Savisaarel küll tuline õigus, ja seekord muide täiesti ilma irooniata: Keskerakond, st Edgar ise, on tõepoolest kõrgvormis. Nii et minu meelest on Villul vara rõõmustada. Ära hõiska enne õhtut. Arnold ei ole veel valitud. Pole üldse võimatu, et Edgar mängib Rahvaliidule mäkra samamoodi nagu paremerakondadele — ja kappab viimaks ise kaheteistkümnendal tunnil valgel hobusel kohale, hõlmad lehvimas, särav naeratus näol. ¦– Kui ta just viimaks hoopis omast võttest selili ei ole.
