Ivar Sild: Diskrediteeritud kristlus

Ma ei tahaks kuidagi muutuda õelaks kristlaste vastu, kuna minu tuttavate ja sõprade seas on häid kristlasi ning minu kunagise võitleva ateismi on ammu välja vahetanud leppimine inimeste mitmekesisusega. Olen mitmelgi korral tunnustanud kristlaste head mõju ühiskondlikule moraalile.

Kui paganlikud või uskmatud eestimaalased ka pole, meie väärtushinnangute süsteem on ikkagi kujunenud piibellike tõdede järgi. Ja küllap olen ma siiralt kristlaste peale kade, sest neil on olemas kindel ja paikapandud maailmapilt, mis on peaaegu muutumatuna püsinud usundi tekkimise algusest peale. Ning väga paljudele elu või mõtetega ummikusse jooksnud inimestele on kindel religioon ja selle turvaline tugi tunduvalt kasulikum kui ekslemine ühiskondlike pooltõdede ja müütide vallas, mis sisendavad ainult hirmu maailma ees.

Seega olen jõudnud äratundmisele, et ehkki mulle isiklikult ei pruugi religioosne elu sobida või meeldida, pole minul väljaspoolseisjana õigust halvustada nende inimeste elu. Ma ei kutsu ühiskonda üles hävitama kristlikku subkultuuri ega keelama neile nende õigusi sellepärast, et minu põhimõtete ja väärtushinnangutega sellised reeglid ei sobi. Ma ei võta enesele kohtumõistja rolli, sest ma loodan, et sellevõrra on mulle jäetud vabadus elada oma elu nii, nagu ma õigeks pean.

Aga huvitav on see, et mõningatele aktiivsetele kristlastele (kui nad ikka on seda), nagu Oleg Pronin, ei taha kuidagi ilmapilti mahtuda nende põhimõtetest erinevad inimesed. Ja kuna näib, et Eesti elu on tõesti muljetavaldavalt heaks läinud, siis selle asemel, et tegeleda tõeliste väärtuste kasvatamisega oma kogukonnas ja ühiskonnas, selle asemel et veelgi aktiivsemalt toetada sotsiaalselt hättasattunuid nii sõnades kui ka tegudes, on osa nendest leidnud ühiskonna ja kristluse seisukohast tõeliselt sekundaarse teema — homod. Milles on asi? Kas äkki selles, et joomarlust, vägistamist ja abielulahutusi kritiseerides ei pääse meediapilti? Teise subkultuuri pealt on hea ja lihtne loorbereid lõigata, sest meedia üldiselt armastab homodest mulli puhuda.

Vulgaarteoloogiliselt kristlusest

Lähtudes kristluse enda põhimõtetest, tekib minus selliseid proninlasi vaadates alati siiras ja üha suuremat hämmeldust tekitav küsimus. Kes on andnud Oleg Proninile jumaliku kohtumõistmise saua, et tema jagab inimesi sikkudeks ja lammasteks? Jagab inimesed ära nendeks, kellel on õigus nautida riigi seadustega pakutavat turvalisust, ning neiks, kelle osaks on elada pidevas hirmus ja sisepiinades. Kes on andnud õiguse öelda, et sinuga ühte konfessiooni mittekuuluvad inimesed on väärtusetud ja halvemad, moraalselt laostavad? Kas pole mitte nii, et jagamine toimub oomeni järgi maailmalõpu päeval, kui kõik hinged jumala palge ette kutsutakse ja nende teod saavad kaalutud?

Demokraatiasse siiski veel uskuva inimesena olen igati nõus, et kristlane võib sarnaselt minusuguse „moraalitu” ateistiga oma mõtteid ajakirjanduses avaldada, kuid ta võiks seda üritada siiski teha natuke paremas kvaliteedis kui halvatujulised netikommentaatorid. Pastor käib välja täpselt samad argumendid, mida muidu loeb artikli kommentaarilingil klõpsates. Alustades zoofiiliast ja lõpetades noortele suunatud kampaaniatega, segab ja solgib ta pooltõed rõõmsalt müütidega.

Palun fakte, mitte demagoogiat!

Mina ei ole kordagi varem enne Angeli ebaõnnestunud helkurikampaaniat märganud, et homod räägiksid ainult noortest ja suruksid neile oma ilmapilti peale. Eesmärgiks on olnud võrdsete õiguste saamine kõigile hoolimata soost või vanusest — neile, kel seda tõesti vaja on, kes tahavad oma elu elada valehäbita. Ma usun siiralt, et küllap leiavad jumalat otsivad homod, kel on antud kuulda kutset, oma koguduse ja saavad sealt abi, kui see on nende tahtmine. Teistele tuleks aga nõndasamuti pakkuda lahendus, et võiksid oma elu elada rahulikult ja turvaliselt, ning selleks on üks võimalus ilmalik partnerlus. Ning loomulikult on homod järjekindlad oma õiguste eest võitlemises, sest nad ei taha tagasi Stonewalli aega 1960-ndatel — või hoopis Adolf Hitleri vangilaagreid.

Ma pole seni ajalookäsitlustes komistanud selle otsa, et kultuurid oleks hävinud seksuaalse orientatsiooni pärast. Üha ja üha kordub küll aga tugevaks saanud rahva ja ka kultuuri kasuahne pealetung. Ahnus on see, mis ajab inimesed sõtta, mitte kellegi voodielu või titetegemise plaanid. Seesama demokraatlik süsteem on imelikul kombel alguse saanud hukkunud Vana-Kreeka kultuurist — ja mitte judaismist või kristlusest. Monoteistlikud usundid tunduvad pigem kalduvat autokraatse korra kui kõigi võrdsuse ja vendluse poole. Ja õelalt torgates: mis puudutab surma kultustamist, siis ei ole vahest tapahimulisemat seltskonda läbi ajaloo olnud kui kristlased. Usu nimel võib kõike?

Ning tegelikult hakkan ma väsima demagoogiast ja süüdistustest, et homod teevad seda ja homod mõjutavad toda. Palun, tooge minu ette inimesed, kes on sunnitud homodeks „hakkama”. Palun, tõestage konkreetsete näidetega, et eesmärk on noori võrgutada ja pereväärtusi lõhkuda! Ma ei tea küll ühtki geid, kes räägiks, et ära saa lapsi, mehe ja naise suhe on halb või muud sarnast. Palun näidata selliste süüdistuste aluseks olevaid fakte!

Lisaks pean muidugi õiendama ühe seiga, et homodel on küll subkultuurina käsitletavaid gruppe (klubikultuur), ent need käivad nõndasamuti heteroseksuaalsete subkultuuridega ühte sammu. Ei ole olemas mingit erilist ja ainult homodele omast kultuuri ja maailmakäsitlust. Homod on eelkõige ümbritsetud ja mõjutatud oma keskkonnast ja vanemate pärandist ning haridusest, mitte oma orientatsioonist. Seksuaalne sättumus on ainult üks väike osa elust nagu heterotelgi.

Aga sellised Proninid on minu jaoks igatahes diskrediteerinud kristlaste nime, sest ligimesearmastuse asemel kuulutavad nad mind — meid — saatana käsilasteks ja surma kultustavaks salaorganisatsiooniks. Võimalik, et tegu on lapsesuudega, kes ei anna endale niisamuti aru oma sõnade tagajärgedest, nagu ei anna ka edevusest ja kuulsusejanust tagaaetud ullikesed. Kuid miks ei võta siis siinkohal sõna mõistuslikumad ja konservatiivsemad konfessioonid?