Põhjapoolsetest on tiba kahju, sest näiteks Kohila tüdrukul on Tallinna mitte minna oluliselt raskem kui Räpina poisil. See tuleb ilmselt mere lähedusest, aga lõuna poolt vaadates tundub, et Tallinna meerid lähevad Tartu omadest palju rutem peast mädanema. Eks Tartugi ole sinnapoole imetabaseid troppe lähetanud — vaadakem kas või valitsuses ringi. Eelmise presidendi andmeil olevat Eesti tõsiselt Tallinna poole kreenis, eks see aitab heade mõtete linnal prügist lahti saada. Tartu häid mõtteid ma tean, neid on täpselt kolm tükki — Pirogovi plats, üks Laia tänava keldribaar ja üks Herne tänava pood.
Tartu on ju üldse üsna märja koha peale ehitatud ja tartlaste eluterve eneseiroonia humoorikaimaks väljenduseks on linna kohal kõrguv — no ei usuks, kui ise poleks näinud — hiigelsuur põuepudel ehk plasku. Ehitamisel olevad ka gigantne punnivinn. Pealinnas joovad ainult britid ja soomlased — põlisrahvas orjab ööpäevad läbi kapitali — sestap ma Tallinnal nii tugevat märki ei tea. Kuigi ka nende huumorimeelel pole viga midagi, võtame kas või kultuuripealinna tiitli ärastamise. Võimas!
Ennetava vastukaaluna andis Tartu linn (mille pea on Jänes) Räpina mehele (Ilves, selle artikli autor) aasta algupoolel linna kultuurikandja tiitli. Tallinn pole millegi nii nutika peale siiamaani tulnud, kuigi ka sealpool on hurmavaid matroone liikvel — võtame näiteks vastse presidendiproua, kelle kogemused Eesti märgi tabamisel kuluks kindlasti marjaks ära rahvuslooma valimise korraldamisel. Eks tuleksin isegi nõu ja jõuga appi. Asi siis lõunamaa mehel suure raha eest ja kõva häälega see kaslasenimi välja öelda. Tallinna loomaaed sai sellega juba aastakümnete eest hakkama.
Tartus on loomaaiaga natuke kehvemad lood. Tartu loomad pole ühte kohta kokku aetud, vaid jagunevad kolme eeltoodud hea mõtte vahel. Tallinn küll proovis Viru keskusega natuke ”pearut” teha ja end kaugele ette rebida, aga Tartu hakkas kohe oma uue ja rahvasuus ”Tallinna ülikooli” nime kandva kaubamajaga vehkima. Ei ole see vestmannide ja piibelehtede elu kerge…
Üks suurimaid ühisjooni, mis vastandlinnadel siiski leidub, ongi see, et tänu kinnisvaradebiilikutele kuulutuvad nad mõlemad varem või hiljem elamiskõlbmatuks. Seda huvitavam on lõunamaa inimestel mõnikord nendes tehnoparkides rahulikust elust puhkamas käia. Toonitan — mõnikord.
Pealegi jäävad kõnealused asulasarnased alad üsna paratamatult jalgu, kui tekib vajadus lähimasse põhjapoolsesse päris linna sõita. Viimane platsdarm sellel teel ongi ju Põhja-Eesti pealinn Tallinn, mudalinn, tornide linn… Ja Tartugi peab Lõuna-Eesti metropoliks olemisega paratamatult leppima, sest — nagu kahjatses hiljuti üks tuntud Võrumaa trubaduur — Riiat meile vaevalt tagasi hakatakse pakkuma…
