Kiri: Usuõpetus teeks elu paremaks

On suur vahe, kas koolides on usuõpetus või religiooniõpetus. Religiooniõpetus on see, kui lastele tehakse selgeks, mis vahe on budismil, hinduismil, taoismil ja muudel religioonidel, usuõpetus aga räägiks peamiselt kristlusest, millel rajaneb tegelikult kogu demokraatlik ühiskond.

Ehk on võimalik eri religioone ka sügavalt käsitleda, kuigi ma ei usu, et Eestis üldse selle võimelisi inimesi leidub. Jah, võimalik on küll pealiskaudselt rääkida religiooni olemusest, põhimõtetest jne, kuid selleks ei kulu rohkem kui kaks või kolm ainetundi.

Mis usuõpetusse puutub, siis, nagu teada on Euroopas, USA-s valdav kristlus. Usuõpetus peaks rääkima kristluse päritolust ja ajaloost ning käsitlema piiblit.

Miks usku ei sallita? Võib-olla sellepärast, et inimestel on hirm “ajupesu” ees. Kui inimene kuuleb sõna “kristlus”, siis tihtilugu kaasneb sellega pisut ettevaatlik ja skeptiline reaktsioon. Selle on arvatavasti põhjustanud sektid ja usulahud. Need, kes ei tea kristlusest suurt midagi, liigitavad selle samasse lahtrisse teiste usunditega.

Tegelikult rajaneb ju demokraatliku ühiskonna alus täielikult kristlikul moraalil. Vana Testamendi kümme käsku on elementaarsed ja head, mille järgi võiks ühiskond elada rahus ja õnnelikult. Kristlikud väärtused lisavad elule palju rohkem kui “läänelik mõtteviis”, kus ollakse tolerantsed kõiksugu veidruste suhtes, mida küll Eestis üldiselt õnneks heaks ei kiideta. Usuõpetuse kehtestamine koolis on kindlasti üks samm ühiskonna paremuse poole.

Kristluses on kaks tähtsamat käsku, mis hõlmavad ka Vana Testamendi kümmet: “Armasta oma jumalat kogu oma hingest, jõust ja südamest!” Ning teine: “Armast oma ligimest nagu iseennast!” Ligimese all ei mõelda mitte ainult oma pereliiget, vaid ka kaaslasi ja kaaskodanikke.

Kristlaste eesmärk ei ole mitte kellelegi usku pähe määrida, vaid anda edasi Jeesuse Kristuse sõnum: et kõik kes soovivad oma elud temale anda, saaksid seda teha.