Marko Mihkelson: Keskist, Venest, vastutusest

Hea kolleeg Ain Seppik ning teised, kes te seisate Keskerakonna huvide eest: tunnistan üles oma pisikese näpuvea. Moskva saatkonna ees ei põletanud ja rüvetanud esmaspäeval Eesti lippe tõepoolest mitte Noor Kaardivägi, nagu ekslikult oma ajaveebis kirjutasin, vaid Noor Venemaa.

Kuid sellega minu väike eksimus ka piirdub. Kõik ülejäänu, kaasa arvatud Keskerakonna kaudne (moraalne) seotus Moskva saatkonna ees toimunud sündmusega, jääb minu jaoks samaks. Seletan järjekorras.

Suure hooga siinkirjutajale küündimatust ette heitnud Keskfraktsiooni juht Seppik väitis, et Noorel Venemaal pole midagi pistmist Ühtse Venemaaga ja nõnda ka mitte Keskerakonnaga. See olevat pelgalt Vladimir Žirinovski toetajate organisatsioon, kinnitab Seppik, tegemata seejuures ühtegi taunivat viidet Eesti lipu põletamise fakti suhtes. Selle peale tahaks küll ohata ning kurvastusega tõdeda: kui lihtne on olla demagoog ning musta valgeks maalida. Eriti siis, kui tõde on valus tunnistada.

Teeme asja selgeks. Noor Venemaa (loodud 26. aprillil 2005, umbes 600 liiget) ei ole mingi Žirinovski jüngrite organisatsioon, vaid sellesama Kremli ning Ühtse Venemaa üks mitmest üliõpilasmeelsuse kontrollimiseks loodud allüksusest. Liikumise manifestis on muu hulgas kirjas, et ainult noored koos „suudavad kaitsta kodumaad Lääne ekspansiooni, terrorismi ja korruptsiooni eest”. Noor Venemaa tegutseb Baumani-nimelise tehnikaülikooli juures ning seda toetab aktiivselt Ühtsesse Venemaasse kuuluv rektor Igor Fjodorov .

Kes vähegi tajub Venemaal hetkel toimuvat, see mõistab, et Eesti saatkonna ees sagenenud aktsioonid ei ole juhus ega spontaansus. Need on hästi organiseeritud ning maksimaalsele meediakajastusele suunatud propagandaüritused. Sama puudutab ka Pihkvas ning meie lõunapiiri ääres viimastel nädalatel toimunud aktsioone, kus olid tegevad just nimelt Noore Kaardiväe liikmed.

Ühtse Venemaa juures või kontrolli all tegutsevad noorteorganisatsioonid (Meie, Noor Kaardivägi, Noor Venemaa jt) on eeskätt loodud selleks, et vältida juba eos Kremlile ebalojaalsete noorterühmituste teket ja levikut. Venemaa tippjuhid kardavad oranži või rooside revolutsiooni võimalikku mõju kui tuld. Ehk teisisõnu, Keskerakonna sõsar Ühtne Venemaa näeb demokraatlikes reformides tõsist ohtu oma võimutäiusele.

Kuid eelnev ei ole veel mitte kõige olulisem. Keskerakonna juhtpoliitikud eiravad järjekindlalt tõsiasja, et Ühtse Venemaa (aga tegemist on sisuliselt idanaabri ainuparteiga) välispoliitilises tegevuses on üha enam ilmnemas järjekindel agressiivsus naaberriikide ning sallivus võõraviha kasvu suhtes.

Eriti ilmekalt on see strateegiline liin tajutav Georgia vastu suunatud majandusblokaadis ning etnilises puhastuses. Alles eelmisel nädalal kiitis riigiduuma Ühtse Venemaa eestvedamisel heaks dokumendi, millega seati kahtluse alla Georgia territoriaalne terviklikkus.

Hiljuti Tšetšeenias viibides kurtis üks Ühtse Venemaa liikmeid, sealse vabariigi isevalitsejaks pürgiv Ramzan Kadõrov, kuidas ameeriklased ja NATO kisuvad nendelt (venemaalastelt) ära Georgiat. Justkui oleks Georgia Venemaa osa.

Olles Ühtse Venemaa koostööpartner, võtab Keskerakond endale vähemalt moraalse seose selle poliitikaga, mida idanaaber ellu viib. Selle üheks kehtestavaks ideeks on president Putini hiljutine kuulutus — Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof.

Seppik viitab kurbusega, et minu viimaste nädalate jooksul toimunud kohtumised Ühtse Venemaa poliitikutega pole mind õpetanud. Ma ei tea, mida tema nendel kohtumistel õpib, kuid mina olen harjunud mõtlema oma peaga.

Samas ma ei kahtle, et pika nõukogude aja kogemusega Seppik ning tema kolleegid Keskerakonnast siiski mõistavad — Venemaa ei ole seletatav vaid tšinovnikute mõtete kaudu. Usun, et headel kolleegidel oleks kasulik lisaks kohtumistele Ühtse Venemaa liidritega võtta kätte ka näiteks hiljuti mõrvatud Anna Politkovskaja või Aleksander Litvinenko raamatud. Vähemalt selleks, et tajuda teist vaadet sündmustele.

Paar aastat tagasi, vahetult enne Keskerakonna lõplikku otsust kirjutada alla koostöölepe Ühtse Venemaaga, hoiatasin, et see samm võib kujuneda tõsiseks Venemaa huvide trooja hobuseks Eestis ning parajaks kiviks Keskerakonna enda kaelas.

Siis jäeti see sõimu saatel tähelepanuta ning ega nüüdki pole hoiak muutunud. Samas ma tean, et Keskerakonnas on küllaga neid, kes tõsiselt kahtlevad koostööleppe vastavuses Eesti rahvuslike huvidega. Kahjuks on nende hääl vähemuses.

Keskerakond küsib vabandust. Kahjuks ma ei mõista, mille eest. Kas selle eest, et kaitsen Eesti huve ja riikliku sümboolika puutumatust?