Kati Murutar: Vabakepp = rahuldamata naised
Verisulis ilmaavastajatele sobib tutvuv-prooviv käitumine küll. Õigupoolest on hull jama, kui lapsukesed kohe esimesega abielluvad — või süütuna altari ette lähevad — ja aastate edenedes ilmajäämistundest tekitatud kiusatusi hakkavad tundma. Kui sarved pole nooruses maha joostud, tekib varem või hiljem uudishimu, millised teised vastassoo esindajad partneritena olla võiksid. Kogemuste pealt hangitakse oskus edaspidi ka praktikasse langemata ära arvata, milline see või teine uus ja huvitav voodis tõenäoliselt on — ja aitab.
Muidugi on nende nooruses maha joostavate sarvedega see lugu, et mõnel on need hullult pikad, nii et mahaviilimine nõuab sadu ja tuhandeid katsetusi. Ja osal kasvavad nad perioodiliselt tagasi. Siis nõnda, et mõnda aega ollakse kaasale truu, aga siis täitub perioodivahe ning peab jälle sarvi sügama. Või muidu. Mis muidu? Muidu ollakse närviline ja viril, tujutu ja tülpinud.
Üks on selge. Mida eakam inimene partnereid vahetades sarvi maha möllab, seda rohkem kõrvalseisjaid selle läbi kannatada saab. Noor inimene on ise, ainus ja üks. Küpsel on kaasa, lapsed ja koduloomad, keda tema hilispuberteetiline ringitrallamine õnnelikuks ei tee — kaob turvatunne ja usaldus, sageli ka austus ja armastus.
Naised on üldiselt alalhoidlikumad ja vastutustundlikumad ega suuda kaua uskuda ega järgida hipikommuunilikku või aapoilveslikku uus-seksrevolutsioonilist õpetust ja luba iga huvipakkuva isendiga sabad kokku lüüa. Nii juba käsilolev kui teoreetiline tiinus ja elu edasiandmine muudab ka märad-emised-litad alalhoidlikumaks kui täkud-kuldid-pullid. Ja tegelikult tundub, et Ilvese perekonnanimele pikantsi lisavad Aapod kutsuvadki seksvabadusele üles mehi — ja iseennast selle liigi hulgas — ja neid naisi, keda panna tahaks, aga kes konservatiivsuse tõttu kätte ei anna.
Oma alalisele naisele ükski Aapo vaevalt säärast lõtva kummi või suisa kummitust sooviks. Tal ei saa ju olla ükskõik, kes tema kaasale lapse sigitab — ja keda tema üles kasvatama peab. Liiatigi tooks vabakepp kaasa isaste lõputu kiviaegse võitluse ihaldusväärsemate emaste iga kuu ovulatsiooni pärast. Mis on meie kultuuris pehmelt öeldes võimatu.
Inimeste seksuaalsus oleneb ühiskonna arengutasemest ja kliimast. Soojadel maadel loomulikult paljamalt ringi käivad inimesed on paratamatult pidevamalt seksile häälestatud-meelestatud ja neil pole kiusatusi, sest seda, mida nad tahavad, nad segamatult kohe ka võtavad. Kui religioon ei takista. Loomalik-loomulik takistamatus assotsieerub põõsaneegritega. Ja muinaseestlaste sekssegamatus on loomaläheduse ja mõistusega reguleerimatuse poolest ka mõnevõrra bušmanlik. Sellist instinktiivset impulsiivsust, mis on omane enamiku rahvaste hälliperioodile, pole mõtet idealiseerida ning nüüdisaega seda tuua ei saa. Ka koerad ja teised koerlased püüavad võimalusel püsida ühe kindla partneriga koos. Ega siis arenenuim inimahv saa olla neist kariloomam, korraldamatum ja primitiivsem kui rohusööjadki. Sest nüüdisinimene vajab turvalisust, stabiilsust ja kindlaid pidepunkte oma ellu, mis muutuks niigi närvilises ja ebakindlas maailmas muidu suisa talumatuks.
Et kõigevägevam ei soosi ohjeldamatut-korrastamatut ristkeplemist ja keppristlemist, sellest annab selgelt aimu aidsi ja teiste tapvate sugulisel teel levivate haiguste levik. Kusjuures ka õudsete haigusteta pääsenud armukesepidajad kurdavad, et nii neil naistel, kes ise peavad armukesi, kui neil, kelle mehed on vabameelsed või õigemini vabam…sed, esineb ebastabiilse tupefloora tõttu tüütuid ja kõnekaid voolusi. Need põletikulähedased seisundid kõnelevad nimelt, et asi on vale. Kohas, kus peaks olema piiratud mikrobioloogiline mikrokosmos, on tekitatud terve mikrogalaktika, mille ohjamisega organism napilt toime tuleb. Või ei tule.
Üleüldise ristpiste teooria on vastuolus emotsioonide ja intellektiga. Instinktid + biokeemia teevad inimesega kahtlemata igasuguseid nalju. Näiteks panevad instinktid ja kehakeemia naised — eriti ovulatsiooniperioodil — vaistlikult ihaldama karjajuhti. See võib olla ülemus, mõnd tööd väga hästi valdav töömees, naisele üle jõu ja mõistuse käival alal teenindaja, masse hullutav artist või vägev rahamees. Alateadlikult on naine häälestatud selle või teise vägeva isasega järglasi sigitama.
Intellekt ja emotsioonid aga ei lase tal iga torumehe-joajuhtijaga ühtida. Elutarkus ka. Sest arukas naine teab, et nende tinglike karjade ajutiste juhtidega seksimine ei paku rahuldust. Kui tahes kihvt staar või miljonär see mees ka poleks — ta pole naisele tuttav, järelikult ei võimalda kogemused-harjumus naisel teda usaldada, mistõttu see instinktiivne tugevale isasele andumine ei too orgasmi. Ei vaimset ega füüsilist.
Ärgu usutagu filme, kus esmakohtumise vallandatud kehakeemiast paisutatud värske kirega esimesse (ja/või ainsasse) vahekorda tormavad tegelased kohe ja üheaegse superorgasmi saavad. Mehed purskavad muidugi. Nagu nad ka ise väidavad — auk on auk ja pauk on pauk ning kõik orgasmid on ühesugused nagu roosonroosonroosonroos. Naistel tähendab usalduse ja armastuseta kirg — juhul, kui nad pole tiba anomaalsed hüperseksuaalid — anorgastilist elu. On küll meeldiv ja mõnikord isegi vaimustav jälgida ja kaasa elada juhusliku ja ajutise partneri orgasmile — ikka on ju tore, kui kenal inimesel on kõik hästi — aga naiste orgasmid eeldavad reeglina harjutamist-sobitamist.
Ma pole oma pika elu jooksul näinud mitte ainsatki lõpuni ja eranditult truud meest. Teatud asjaoludel — olgu see hinge- või joobeseisund, suur rõõm või kurvastus või mis iganes — on absoluutselt iga meest võimalik ära lohistada. Kuivõrd mehed ise seda teavad, et eriti kihvti naise tungivale kutsele ikka kaua vastu ei pane küll, ongi mõistlik öelda, et õige ongi kõik-kõiki. Õigemini mehed kõiki, sest ise algloomalikule polügaamsusele alla jäävad mehed eeldavad samas ju tegelikult, et naised on truud.
