Raul Eamets: Bensiiniga tuld kustutamas

Koalitsiooni sünd kulges üle kivide ja kändude. Asi jäi venima ministrikohtade jaotuse taha, mis esialgsete seisukohtade järgi pidi olema hoopis neljandajärguline küsimus. Milles siis kokku lepiti ja kuidas see võiks mõjutada meie majanduse arengut?

Mitmed valimiseelsed lubadused on kokkuleppese sisse pandud, nagu tulumaksu alandamine, pensionide tõstmine, toetuste suurendamine ja teatud avaliku sektori töötajate palga ennaktõus. Lühidalt öeldes tähendab see inimeste tarbimiskulutuste suurendamist. Vähemasti seni on suurenenud sissetulekud suurendanud eelkõige tarbimist, mitte säästmist. Või eeldatakse, et noored pered, paljulapselised pered ning pensionärid hakkavad kõik usinasti aktsiaid ostma?

Samas on koalitsioonileppes ka kummastavalt vastuolulisi lubadusi. Üks silmatorkavamaid on see, et lubatakse õpetajate palgatõusu ning päästetöötajate, politsei jt palga ennaktõusu. Samas peab üldine palgakulu avalikus sektoris suurenema samas tempos kui on erasektori tootlikkus. Sellisest ratsukäigust on reaalses majanduses raske aru saada, sest teiste sõnadega tähendab see riigitöötajate ning meditsiini sektori palkade külmutamist, ma loodan, et mitte vähendamist. Kust tuleb muidu raha teatud kategooriate palkade ennaktõusuks.

Mida tähendavad need lubadused inflatsiooni seisukohalt? Ainult ühte: inflatsioon jääb ka edaspidi euroalast kõrgemaks ja jutt sellest, et euro võetakse kasutusele esimesel võimalusel, on puhas silmakirjalikkus. Juriidiliselt on tegemist korrektse väitega, muuseas. Aga et esimene võimalus saabub 8-10 aasta pärast, seda ei öelda.

Kaks institutsiooni, kes saavad Eestis inflatsiooni mõjutada, on Eesti Pank ning valitsus. Eesti panga poliitikainstrumendid on tänu valuutakomitee süsteemile piiratud. Kohustuslike reservide muutmine ei anna erilist efekti, kui rahakraanid põhjamaadest on põhja keeratud. Kas hakata piirama kapitali vaba liikumist? See oleks räige vastuseismine ühele EL-i põhivabadusele, kapitali vabale liikumisele.

Kas ja kuidas valitsus saaks inflatsiooni piirata? Siinkohal soovitaks võimutüüri juures olevatel tegelastel korraks mõni majandusõpik lahti lüüa, piisab ka kõige lihtsamat, keskkooli õpikust. Makroökonoomika põhitõde on, et kui majandus vajab mahajahutamist, siis kas tõstetakse makse või vähendatakse avaliku sektori kulutusi. Praegu ei näe ma küll mingeid märke nendest tegevustest.

Valitsuse kulutused suurenevad ja üldine maksukoormus väheneb. Euroopa mõistes tavapärasest kõrgem inflatsioon tähendab, et eurot ei tule vähemasti lähema 5-10 aasta jooksul.

Mis seal ikka, kui eurot ei tule, et elame rahulikult edasi ja midagi ei juhtu. Soovitan vaadata, mis toimub Lätis ja Läti ümber. Kõik rahvusvahelised agentuurid nahutavad Lätit, riigi reitingule antakse pigem negatiivseid hinnanguid, ja kaugel seegi enam on, kui neid suisa alandama võidakse hakata. Suured institutsionaalsed investorid võtavad gloobuse ja panevad näpu Eesti peale, märkavad samas, et Läti on seal samas kõrval, eurot ei ole, Venemaa on lähedal, järelikult riskantne piirkond — ja viivad oma rahalaeva kuskile mujale.

Võiks ju öelda, et meid see ei loksuta, meil on siin sõbrad soomlased ja rootslased, kes ikka raha annavad. Ühe Eesti suurettevõtte hiljutine näide tõestas vastupidist. Rootsi partner väitis, et teil on seal ju praegu nii segased ajad, peaaegu samad jamad kui Lätis, tulge, küsige raha mõni teine kord, siis, kui ajad on rahulikumad. Tuleb välja, et ka meie sõbrad ja lähinaabrid ei saa aru, mis toimub, ning samastavad Läti sündmused potentsiaalsete sündmustega Eestis.

Nii et valame aga bensiini tulle ning loodame, et küll kulupõleng ise ära kustub — ehk et majandus jahtub ise sujuvalt maha, nii et keegi näppe ei kõrveta.

Kokkuvõttes, kui me tahaksime inflatsiooni pidurdada, siis on valitsusel selleks majanduspoliitilisi hoobasid küll. Aga kui ei taha, siis ei ole mõtet ka rahvast lollitada ning rääkida euro kasutuselevõtust esimesel võimalusel.