Aarne Ruben: Poisile tüdruk, tüdrukule poiss!
Oma silm on kuningas ja küsija suu pihta ei lööda: kirjutasin Ristikivi „seksuaalsuse küsimuses“ otsekohe vähemusteuurija Udo Parikale, et välja selgitada, kas see ka tõepoolest nii oli. Selgus, et Parikal ei olnud sellekohaseid andmeid. Tal puudus absoluutselt vähimgi fakt ja järeldus Ristikivi vähemusliku orientatsiooni kohta. Järelikult oli keegi selle lihtsalt laest võtnud. Arvatavasti hoidsin sellega ära vähemalt ühe nurjunud doktoritöö „Homoseksuaalsetest motiividest Karl Ristikivi loomingus“.
Tegemist oli eesti kõrgkultuurist alguse saanud kuulujutuga. See on ühe väikese kultuuri „kasvuhooneefekt“ — meil ringlevad valemüüdid, Parikas aga, kes harjunud vaatama laiemalt paljude ühiskondade peale, teab tõde. Võtkem asja laiemalt: inimesel, kes tahab midagi saavutada, pole isiklikuks eluks aega. Ristikivil, keda nooruses alati naised ümbritsesid, polnud hilisemas elus nende jaoks aega. Ta pidi teoks tegema 14-köitelise romaanitsükli, milles vägev kuningas ja rüütel kõnnib läbi kroonikate, siis elulugude, siis läbi narratiivide kahel ajapinnal — kuni lõpuks reedetakse ja tapetakse.
Ristikivi pidi näitama, et see üksik hing võib kehastuda pühakuks, poeediks, rüütliks ja veiderdajaks, ta pidi demonstreerima, et keskaeg elab ikka veel meis ja meie isiksuste kauge kaja elab ka minevikus. Naiste kirjeldused ta teostes on kuidagi kauged ja külmad — kirjanik huvitus vastassoost väga, kuid neist kirjutades pidi ta tahes-tahtmata arvestama, kuidas nägi oma südamedaami keskaegne mees: kõik keskaegse mehe komplimendid olid seotud teenimise, kinkimise, vasalliteedi ja piibliallegooriatega. Mis muudabki kujutatava naisobjekti „külmaks“. Kus Ristikivi teostes keskaega ei meenutatud, oli ka kangelanna “kuum”, näiteks pruut “Hingede öös”.
Gay-teema on meil väga in, kuid jätke vähemalt klassik rahule! Tema ei ole milleski süüdi, tema on oma suurteod teinud, kõik südame tagant ära andnud. Ristikivi päevikus 1929. aastast leidub tollele ajale iseloomulik pasjansitabel, milles kaardid ennustavad vastavalt kas rikkust, kuulsust või au, suur võlur armastus on tabelis teisel kohal. Verinoor Ristikivi on selles tabelis hoolega jooni vedanud, mis näitab, et tal oli siis hinges keegi õrn kuju, nagu noortel poistel vahel ikka on. See oli selline armastab-ei armasta tabel.
Ses Ristikivi päevikus on väiksema käekirjaga juurde kirjutatud, keda siis keegi leidma peab. Tema peab leidma “jumaliku neiukese” (Temakese) ja vastupidi. Poisile tüdruk, tüdrukule poiss. See on meie kirjandusklassiku Ristikivi soovitus, mille kaja peaks ulatuma aastakümnetesse ja -sadadesse, et eesti kultuur ei hääbuks.
Kuid vahest ei soovi mõni poiss tüdrukut, vaid hoopis poissi? Nemad suurima eesti kirjaniku soovitust täita ei saa, vähemalt esialgu. Tõenäoliselt ei saa nad seda teha, kuni oma orientatsiooni psühhoteraapilise muutmise tõsiselt käsile võtavad. Ja kas peabki alati kõike saama? Ühiskond on seda huvitavam, mida vähem ta sarnaneb ainult ühes suunas liikuva heeringaparvega. Aga igal ühiskonnal on ühiseid nimetajaid, millele kõik taandub. Lipul ei trambita. Presidenti ei mõnitata. Oma riigi armeed ei reedeta. Ja klassiku eraelu suhtes tuntakse respekti. Vähemalt lähtutakse seda analüüsides faktidest. Vähemalt see klassik oli heteroseksuaalne.
Akadeemik Gustav Naan on kunagi kirjeldanud oma jutuajamist kellegi daamiga, kes ei uskunud Naani väidet, et statistiliselt on pikim eluiga just rootslastel. „Võimatu!“ protesteeris naine. „Ma ei usu seda iial, et just neil on pikim! Nad joovad ja suitsetavad ju nii palju.“ Akadeemik selgitas, et rootslaste pikka eluiga ei pea uskuma ega mitte uskuma. Seda, nagu kõiki teisi tõestatud fakte, võib lihtsalt teada. Ja samamoodi on ka sellega, et meie esikirjanik ei olnud homo.
Võimatu — me ei usu, kuuleme vastuväiteid. Ta ei olnud ju kordagi abielus! Aga faktid ei ole uskumise küsimus — neid võib lihtsalt teada.
