Contra: Mida sümboliseerib pronkssõdur?

Meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti lugudes oli üks oluline kõrvalliin punaste ja valgete rooside sõda, kus mõistagi verd ei valatud, või kui valati, siis kogemata. Võitu ehk siis hetkeparemust sümboliseeris Suurmõmmik. Iseendast abstraktne, aga ühisel kokkuleppel valitud sümbol, mida varastati teineteiselt, aga siis saadeti kiri, anti vihjeid, kuhu Suurmõmmik on peidetud. Näiteks kurja koera kuuti.

Täpselt samamoodi näpati praegu Tallinnas Tõnismäelt pronksist Suurmõmmik Punase Roosi käest. Esialgu mingeid vihjeid ei anta, peale selle, et lõppkokkuvõttes peab maskott jõudma Filtri teele. Seegi huvitav sümbol. Et lastakse läbi filtri ja sõdur saab puhtaks kõigest halvast, mida ta sümboliseerib. Nagu levib arvamus, et kui nikotiini läbi filtri tõmmata, jäävad kopsud puhtaks. Tegelikult — lihtsalt tubakas ei roni suhu.

Kaugelt lõunast vaadates tundubki pronkssõduri ümber toimuv nagu mäng. Uudiseid vaadates tundub see sama ebareaalne nagu sõda. Tõsijutt, sõjafilme vaadates paistab sõda nii mõistusevastane, et ma tahaks uskuda, et seda polegi päriselt olemas. Küllap seda tahaks uskuda ka need, kes ise sõda näinud-tundnud, aga kardetavasti on ta ikka olemas. Eks sümboliseerib ka pronkssõdur Aleksei eelkõige sõjas langenud sõdurit.

Kuid kindlasti mitte ainult seda, vaid peale selle näiteks ka:
* maailma võitu fašismi üle;
* punaarmee võitu fašismi üle;
* osale eestlastele meie riigi okupeerimist;
* kommunistidele võib-olla võitu kodanliku Eesti üle;
* noorematele venelastele võib-olla lihtsalt venelaseks olemist;
* lihtsalt kooskäimiskohta (nagu Russalka juures”);
* lihtsalt kunstiteost
; * miks mitte ka meie esimest kahekordset olümpiavõitjat Kristjan Palusalu.

Ja variante on kindlasti veel. Seegi on tõlgendamise küsimus, kas pronkssõdur seisis või tolgendas Tõnismäel. Nagu on küllaltki subjektiivne see, kas ta pidi sealt ära viidama või mitte. Aga nüüd võib igaüks analüüsida, kui paljud neist üheksast eelloetletud sümbolist jäävad edasi Tõnismäele hõljuma, paljud lähevad sõjaväekalmistule ja paljud nii siia kui sinna või igale poole.

Igatahes jääb tühi koht Tõnismäel peale nimetatu sümboliseerima ka eestlaste ja venelaste vahelist vastasseisu Eesti Vabariigis. Kui panna pronkssõdur tagasi, jääks ta sümboliseerima eestlase allaheitlikkust. Ja “pahade” tõmbekeskuseks jääb ta ilmselt ka edaspidi.

Džinn on pudelist valla päästetud, nüüd on vaid halvad variandid jäänud. Kes teab, mis peab sinna asemele istutama-ehitama, et see mälestus, see vihkamise sümboolne hõng sealt kaoks. Halb ununeb kahjuks raskemini kui hea.

Mul on Urvastes oma vanematekodus isiklik jooksufiniš, teen veel viimase ponnistuse ja tean, et lõpujoon on piimapuki juures. Kuigi piimapukki pole teab mis aastast enam maamuna peal, minu jaoks on ta igavesti.

Igavesti jäävad ka venelased Eestimaale. On kahju, et mõned nende hulgast on valmis iga kell Eesti rahvuslipu jalge alla tallama või põletama. Muidu võiks isegi nendega koos Toompeale minna ja “An-sii-paa!” karjuda. Ma ei saa seda muidugi praegu teha, kui nad on rakendatud nõukogude propagandavankri ette. Aga kui see kõrvale jätta, siis on teatav hingesugulus olemas.

Praeguse mäsu sümboliks võib pidada lõhutud herilasepesa. Või vaablasepesa, nii valus on see olnud. Kui torgid, lendavad kõik kallale ja torgivad vastu. Möll rahuneb tasapisi küll maha, aga tigedus jääb püsima.

Ma tegelikult ei usu, et eestlased ja venelased ei saaks ühel maalapil sõbralikult elada. See vaen on ikkagi nõukogudeaja taak, millest vabanemine nüüd taas päris mitukümmend aastat edasi lükkub. Kuhugi sinna, kus kummagi rahva vanaisadel pole vaja meenutada võitu eestlaste/venelaste üle. Mina, võib-olla eriti keegi meist seda ei näe, aga saame omalt poolt nii palju teha, et ei sõima igat ettejuhtuvat venelast okupandiks. Huligaanid ja ekstremistid, kes aknaid lõhuvad ja eestlastel (kas või ekstreemsetel) riigilippu käest rebivad, tuleb mõistagi neutraliseerida kehtivate seaduste kohaselt, ja siis peaks rahu majas olema.