Martin Helme: Allakäiguks alati valmis
Kõigepealt muidugi küsimus, milleks üldse on homode kooselu vaja seadustada. Vastus on lihtne: see on vajalik, et riiklikult sundida ühiskonna vaikivat enamust loobuma oma tõrjuvast hoiakust homode ja nende eluviisi suhtes. Küsimus pole mitte tuludeklaratsioonis või päriluses või teab veel milles. Küsimus on selles, et suur osa Eesti inimesi ei pea homoseksualismi õigeks asjaks ning suhtub sellesse vaoshoitud tõrjuvusega.
Seadusega saab aga muuta hoiakuid. Millise sõnumi saadab justiitsministeerium, kui asub läbi suruma homoabielusid? Ta asub aktiivselt õõnestama traditsioonilise abielu elujõulisust ning propageerima „alternatiivseid eluviise”. Ei hakka üle kordama, miks üks on parem kui teine, piisab, kui tõdeme, et riik tegeleb selliste hoiakute kultiveerimisega, mis on ühiskonna jätkusuutlikkuse ja moraali seisukohalt kahjulikud.
Hämmastama paneb homoaktivistide väide, et seoses Langi soologa on nüüd „ühiskond valmis”. Selles, et Lang on alati valmis tulema lagedale seadusettepanekutega, mis soodustaks ühiskonna allakäiku, pole ilmselt kunagi kahtlust olnud. Meenutame kas või tema kampaaniat poputada roolijoodikuid, tema ennastsalgavat tööd tavakodanike turvatunde õõnestamiseks, et „lääneliku tsiviilühiskonna” moodi nunnutada kurjategijaid või ka katseid piirata sõnavabadust, et internetikommentaariumis ei saaks liiga julgelt tema idiootsusi kritiseerida. Ent fundamentalistliku liberaali valmisolek torpedeerida ühiskonna püsiväärtusi ei tähenda veel, et kogu ühiskond oleks homoabielude seadustamisega nõus.
Vabas riigis mõõdetakse ühiskonna valmisolekut valimistel, olgu selleks siis referendum või üldvalimised. Ainult nii on tegelikult võimalik saada selget ja kindlat vastust, kas mingil ettepanekul on ühiskonna enamiku toetus. Näiteks astusime ju EL-i alles pärast referendumit. Hoolimata juriidilistest probleemidest seoses selle referendumiga on selge, et rahvahääletusel saadi poliitiline mandaat liitu astumiseks. Näiteks sai praegune valitsus valimistel selge mandaadi pronkssõduri teisaldamiseks ja tulumaksu alandamiseks. Need olid kaks põhiteemat valimistel ning rahvas toetas partei(si)d, kes lubasid neid samme astuda ning astusidki.
Referendumit homoabielude küsimuses ei ole Eestis aga olnud. Seda teemat ei puudutatud ka valimiskampaanias, kuigi sotside varasem tegevus ja kandidaatide nimekiri andis selgelt mõista nende toetusest homoaktivistidele. IRL mainis moka otsast, et toetab traditsioonilisi pereväärtusi, aga üldiselt seda teemat valimiste eelsel ajal konkreetsemalt ei puudutatud. Seega pole ühiskonna valmisolekut tegelikult üldse mõõdetud. Seega pole ühelgi poliitikul mitte mingit volitust sellist radikaalset ja väga vastuolulist sammu astuda. Lang näitab üles uskumatut upsakust valijate suhtes, kui ta asub ellu viima poliitikat, milleks tal volitust pole. Seda võib ka nimetada võimu kuritarvitamiseks. Sest kui uskuda arvamusküsitlusi, siis on rahva arvamus homoabielude suhtes ikkagi tõrjuv.
Mis viib meid teise kummastava väiteni. Justkui võrduks vastuseis homoabieludele rumaluse või vähemalt sallimatusega. Ei võrdu. Inimesed võivad suhtuda väga sallivalt ja mõistvalt homodesse, kuid sellegipoolest mitte pooldada radikaalseid ja ohtlikke ühiskondlikke eksperimente. Lõppude lõpuks on homode endigi hulgas neid, kes ei pea homoabielude seadustamist sugugi vajalikuks. Kas nad on seepärast siis omasuguste suhtes sallimatud? Või ei mõista nad ehk homosid piisavalt hästi, nagu homoaktivistid üritavad meile kinnitada? Või äkki nad lihtsalt ei tea veel kõike, mida nad teadma peaks, ning vajavad kiiresti ja põhjalikku selgitustööd? Absurd.
Homoaktivistid lihtsalt ei saa ega taha endale tunnistada, et inimesed võivad olla ühteaegu sallivad, mõistvad ja informeeritud, samas aga ikkagi mitte toetada homoabielusid. Kogu nende kampaania on üles ehitatud oponentide sildistamisele ja solvamisele. Kui „selgitustöö” (loe: homopromo) oleks piisav, et kummutada inimeste vastuseis homoabieludele, miks ei võiks siis ses küsimuses korraldada rahvahääletust? Toimugu kampaania, kus nii pooldajad kui ka vastased esitavad oma argumendid ning seejärel kodanikud otsustavad! Ilmselt poleks homoabielude pooldajad referendumiga iial nõus, sest teavad väga hästi, et selle mõõdupuu järgi võttes Eesti ei ole valmis ning kahtlane, kas hakkabki kunagi olema. Mina vähemalt usun siiralt ning vankumatult, et üldine elanikkond on elutervem ja ratsionaalsem kui allakäiguks alati valmis justiitsminister ja seksuaalvähemuste löögirühmad.
Langi algatus on esialgu siiski vaid ühes ministeeriumis sündinud plaan. See peab saama heakskiidu ka koalitsioonilt. Kuigi sotsid kahtlemata toetavad traditsioonilise väikekodanliku ühiskonnamudeli lõhkumist ja on ilmselt rõõmuga nõus langamisega kaasa minema, on mul väga raske ette kujutada, et end konservatiividena reklaamiv IRL seaduseelnõu toetab.
Homoaktivistidele tuleb muidugi meelde tuletada Ameerika vanasõna: ole oma soovidega ettevaatlik, need võivad täide minna. Oletame, et nad saavad oma tahtmise ja Eestis hakkab lähima paari aasta jooksul ilma igasuguse rahva volituseta kehtima homoabielude seadus. See tähendab, et loodud on tingimused, et järgmistel parlamendivalimistel tõuseb esile jõud, kes teeb üheks keskseks valimisteemaks selle seaduse kehtetuks kuulutamise. Kas homoaktivistid on selleks valmis? Kas Reformierakond on selleks valmis? Kuidas on „konservatiivse” IRL-iga? Kas homoaktivistid on mõelnud, et oma agressiivse lobitöö tulemusel kutsuvad nad esile poliitilise vastureaktsiooni, mille tulemusel ei peeta järgmist valimisvõitlust mitte maksude, vaid homoabielude teemal? Kas nad usuvad, et säärastel valimistel osutuvad nende ideed võidukaks? Kui usuvad, siis on nad kas rumalad või upsakad. Samas, vaevalt nad seda usuvad, muidu ei üritaks nad ju oma plaane läbi suruda vaikse lobitööga.
Tegelikult peaks Eestis nii nagu Lätis kirjutama abielu kaitse sisse põhiseadusesse, mitte tegelema seksuaalvähemuste lükkimisega „perekonna” mõiste alla. Kui praegune valitsus ja riigikogu lähevad vastupidises suunas, siis annavad nad tõuke nende jõudude koondumiseks, kes seda teha lubavad.
