Igor Gräzin: Mitte üksnes kuluhüvitisest
Mida teha olukorras, kus veel vana aja traditsioonides küsitakse saadikult küll katusekive, kraavi õigeksajamist jne. Kirjadele mitte vastata? Aga mis siis, kui nende kirjade taga on tõeline probleem? Kusjuures isegi saadiku keskmiselt 16-tunnilise tööpäeva ülemine varu on ikkagi ainult 24 tundi ööpäevas? Probleem? Täiesti olemas. Kasutan juhust, et vabandada kõigi nende kirjutajate ees, kellele ma veel pole vastanud.
Räägin siinkohal oma tööst veel veidi. Viimane nädal on olnud hullumaja: muudetakse Eesti merepiiride kõrvale jääva gaasitrassi marsruuti, käib gaasi-OPEC-i moodustamine (vähemalt katsed), USA võtab vastu seadused energiakartellide vastu (mis puudutavad Eestit otseselt ja vist heas mõttes!), kerkib teema energeetilistest vertikaalkartellidest ja kohe pärast seda kartelliseerimisest üldse. Edasi: vaja kohtuda energiaasjus Albaanias, sõduri asjus Londonis jne. Pluss ringhäälingunõukogu loomulikud, aga ikkagi venivad sünnivalud. Valimisringkonna asjust ei räägigi — need on tavalised. Milleks see? Ei noh, saab hakkama, aga mõistan, kust tuleb idee vajadusest anda saadikule abimees. Ühele saadikukohale valitakse üks inimene ja siis tuleb hakata tegema kahe mehe tööd.
Lahendamist vajavaid probleeme on veelgi ning nad on ka vastavas seaduses kirjas. Kuid siis selgub ootamatult, et valijale osutub kõigist nendest oluliseks vaid üks: kas saadik peab riigiametnikule esitama oma bensiinitšeki kompensatsiooni saamiseks või ei? Muide, täpselt selle nipiga — kuluaruannete nn kontrollimisega — kontrolliski nõukaaegne eriteenistus ainsa demokraatlikult funktsioneeriva esinduskogu, NSV Liidu Teaduste Akadeemia käitumist. Vavilov heideti välja muu hulgas raiskamise pärast(katseteks läinud seemnematerjal olevat turul jahuks müüdud!) ja sama ähvardus (küll mitte seemnete, vaid radioaktiivse toorme asjus) esitati Sahharovile.
Niisiis — kulutuste kontroll. Oligi ju tegelikult olukord, kus raamatupidaja ei saanud kulutuse sisu osas eriti kaasa rääkida, kuid vastav info omandas väärtuse poliitilis-publitsistliku kaubana seltskondlikule ajakirjandusele.
Aga olgu. Kas saadik, kes kulutab palju bensiini, on hea saadik või ei? Kas ta peab sõitma või oleks parem kui istuks paigal? Vastust sellele küsimusele ei ole. Õigemini — on küll, aga olenevalt sellest, kuidas seda vastust tõlgendada.
Arvan, et nende saadikute kulud, kes võtavad asja tõsiselt, kuluaruande kaotamisest ei muutu — lennupilet jääb maksma sama palju, kui ta maksab, ja Võru Tallinnast sama kaugele, kui ta on, milliseid seadusi sa vastu ka ei võta. Ja töö (mitte ainult selle üks osa, küsimustetunni aegu saalis istumine) tahab tegemist, mis ka ei toimuks. Tõsi: kaob ära seltskondlik rubriik — saadikute kulutuste arvel naljategemine. Küll on leitud kulust ravitasusid, õunakilosid, kanistreid… Jäägu need kulutaja südametunnistusele.
Töökuludeks ette nähtud raha on selline, nagu on, ja mis puudu jääb, tuleb saadikul juurde maksta oma palgast. Aga — ise oled selle töö võtnud, ja järelikult ka tasuga nõus olnud. Kuid olgu siis ka nimetatud, kui palju tegelikult saadav raha on väiksem sellest, mida ametlikult makstakse. Muide, eks seegi ole deklaratsioonide kaudu ju teada.
Küsimus pole tegelikult selles, kui palju saadiku pidamine maksma läheb, vaid selles, kes kulu kannab — kas riik ja rahvas tervikuna või konkreetne majandusgrupp ehk firma. See, mis hetkel tormi tekitas, on aruandlussüsteemi muutus ja formaalse ametnikukontrolli kaotamine valitud saadiku tegevuse üle. Ja usun, et selle kaotamine on mõistlik. Saadikutöö on tervik ja selle tulemuslikkuse üle otsustagu valija, mitte üksnes tema arveid sortiv ajakirjanik.
