Marek Strandberg: Pronks ja raha

Riigielu keskmesse on sattunud kaks nähtavat teemat; pronks ja raha. Õigemini riigikogu saadiku rahakott. Need on head teemad, eelkõige seetõttu, et neist on ju hea kinni hakata. Ja hakataksegi.

Pronksiaeg on mõneks ajaks möödas ja selle haavad paranevad omasoodu, nagu kustub pisitasa ka läikima nühitud pronksi hiilgus. Riigikogu liikme staatust puudutav seadus on aga tõusnud nüüdsama keskseks teemaks. Tõesõna, et ei saa kiita midagi, mis hiilivalt lähenevat elitaarsust suurendab. Eestis on hästi läinud siis, kui asju on aetud kogukondlikul, arutades, vaagides ja võrdsetel alustel.

Tunnistan, et ei ole pidanud seda saadiku seisuse seadust sedavõrd oluliseks, et juurelnuks selle üle sügavamalt. Tõesõna, eeldasin, et juhul kui kuludokumentideta kulutusi teha lubatakse, siis on need maksustatud. Mulle oli üllatuseks see, et nii ei olnud see kavandatudki. Loomulikult peavad olema kodanikud võrdselt koheldud ja kulukattelt maksude maksmine peaks olema arusaadav ja ka üldmõistetav.

Seda ütlesin nii Kanal2, TV3 ja Äripäevagi ajakirjanikele. Kahjuks ei kajastunud see ei trüki- ega pildimeedias. Selles mõttes on meedia huvitav nähtus. Nimelt käib ju teadupoolest meedia kohta must miljon erinevat teoreetilist käsitlustki. On selliseid, mis pajatavad meediast kui tegelikkuse kajastajast, nagu ka selliseid, mis kirjeldavad meediat kui tegelikkuse kujundajat. Mine võta kinni, mida siis parasjagu näed, kas peegeldatud või konstrueeritud tegelikkust.

Olen siiani veendunud, et juhul, kui see kuluhüvitise mehhanism aruandluseta rakendatakse, siis igal juhul peaks see sündima asjakohaseid makse makstes. Või olgu kehtestatud mis tahes muu mehhanism, mis tagab võrdse kohtlemise. Kas siis valitsuse liikmete või presidendiga või muude maksumaksjatega.

Aga mitte pronks ja raha pole Eesti probleemiks, kuigi seda nii on ilmutatud, vaid ikka ja aina rohkem energia ja keskkond. Ja kui arvate, et selles osas midagi muutumas on, mis rahuolu võiks tekitada, siis eksite.

Keskkonnahoidlikkus, nagu ka ökoloogiline innovatsioon ongi enamiku erakondade jaoks jäänud valmisloosungiks: keskkonnaministriks on sattunud tubli ehitaja, kelle jaoks loodus on ilmselt pigem majandust takistav faktor, ja majandusministeeriumis ollakse ikka veendunud, et seda va taastuvenergeetika asja tuleks ikka uurida küll. Nii on see olnud viimased viis ja viimased kümme ja viimased viisteistki aastat. Kui kümme ja viisteist aastat uurimisvalmidust ja umbusku on veel kuidagi andestatavad, siis energiajulgeoleku küsimuste süstemaatiline ignoreerimine viimase viie aasta jooksul on juba täiesti kurjast.

Bravuurselt välja käidud Balti riike ühtsest tuumajaamaprojektist on saanud midagi ebamäärast, mille puhul näiteks ajakirjanduse vahendusel teatakse, et Leedu huvid on kasvanud algul 34% ja siis juba vaat et 51% (nagu leedu ettevõtjad seda näha sooviksid). Ärikultuuride erinevuse ja muude probleemide tõttu tuleb Leedu tuumajaam energiaprobleemide lahendusena maha kanda nagu Marsil leiduda võivad teemandid rikkuse allikanagi. Kurtmised, et uued tehnoloogiad olevat kallid ja seetõttu lootusetud, sobivad turukülastajate suhu, aga mitte Milton Friedmani koguduse rahva suhu. Iga uus automudel on kallis, iga uus arvuti, aga nende asjade puhul näib kallite valikute abil turusignaalide andmine mõistlik ja harjumuspärane. Samuti toimiks see ka muude tehnoloogiate, näiteks säästmist ja taastuvenergiat võimaldavate tehnoloogiate korral.

Me peame selgelt mõistma, et mittemajanduslikud toimingud meie naabruses annavad tunnistust ka mittemajanduslikest plaanidest. Pean siinkohal silmas Vene–Saksa gaasijuhet, mille rajamine merepõhja on ju kordades kallim kui sama juhtme rajamine maale.

Vaatamata Euroopa-poolsele leebusele ja hillitsetud olekule on selge, et firma, mis on loomas relvastatud üksusi oma huvide kaitseks, pole päris tavaline firma. Pean siin silmas Gazpromi. Me oleme juba sattunud energiasuhete virvarri ja toimivate lahenduste puudumine, õigemine nende jätkuv ignoreerimine on kindlasti tõsisem probleem kui pronksi- ja rahateemad.

No võite ju arvata, et näe, kus nüüd hämab, ikka selleks, et seda va riigikogu rahaasja enesele soodsas suunas ajada.

Vastupidi, minu lootus on, et kui kogu see saadikuseadus on endale sedavõrd suurt avalikku tähelepanu tõmmanud ja kirgi üles kütnud, siis peaks kohe mitme mäe kõrguselt sellest üle olema energia- ja keskkonnajulgeoleku küsimuste avalik kajastamine. Aga ei ole ju? Miks ei ole? Miks me ei näe meedias energiakirge samal moel möllamas kui pronksi- ja on rahakirge?

Kuhu see energiakirg siis kadunud on? Ja vastus ongi: raha- ja pronksikire taha. Igaüks mõistab ju, et mustkunstnik ei kaota midagi ära, vaid suunab vaataja tähelepanu mujale. Nii et selgemat silma, kallid kaasmaalased.