Olavi Ruitlane: Ainult piitsa? Kus präänik?
Andke rikkujate trahviraha mitterikkujatele. Kui mul on liikluspolitsei kontrollimise ajal turvarihm peal, tahan ma selle eest midagi saada. Andke pakk nätsugi. Koera õpetatekse kah sedaviisi, et kui ta midagi hästi teeb, siis tuleb Pavlov, annab kutsale küpsist ja kinnistab teadmise nõndaviisi igaveseks looma väiksesse mõttemasinasse.
Kui juht on 20 korda aktsiooni “Kõik puhuvad” raames kaine olnud, peaks politseinik talle kohe viina andma. Ulatab läbi autoakna spetsiaalse, haruldase politseiviina, mida teistmoodi kusagilt poest ei saa, ja mis juhtub: juht viib pudeli koju, paneb baarikappi ja näitab seda veel aastate pärast oma lastelastele nagu püha reliikviat.
Abieluinimestel on hõbe-, kuld- ja teemantpulmad, autojuhtidel ei ole midagi. Kui autojuht on kakskümmend viis aastat oluliste rikkumisteta teedel sõitnud ja elus, peaks ta politseisse kutsutama: seal on tema auks kaetud laud, konjak ja napoleoni kook, komissar mängib lõõtspilli ja Paikuse kursanditüdrukud esinevad võimlemiskavaga.
Piits tekitab trotsi. Kui koerale prääniku asemel liialt malakat anda, muutub muidu heade tõuomadustega lita salakavalaks tõpraks, kohe, kui peremehe silm pealt ära, tehakse kõik nimme vastupidi. Ütlus, et seda kätt ei närita, mis sind toidab, ei pea paika. Pruugib peremehel silm kinni lasta, kui seesama käsi tänutundeta otsast näritakse.
Mida tehakse nende autodega, mis roolijoodikute käest ära võetakse? Miks ma sellest midagi ei tea? Tavakodanikuna, korraliku riigialamana (ma ei räägi enda nimel) tahan ma sellest ka midagi endale saada. Korraldatagu siis aastas nende masinatega üks korralik romuralligi, mida telekast õlle ja soolapähklite kõrvalt jälgida saab. Ühest ilusast spordielamusest ei ütle ükski korralik liikleja ära.
Kui ma, turvavöö peal, politseile vahele jään, võiksin tagaakna tarvis saada toreda kleepsu, kus kujutatud turvavöö, mille peale kirjutatud: “Isa elab igavesti!” Kui ma ei kiirusta, peaksin saama mittekiirustamise kleepsu, kus kirjas: “Alonso ei hiline.” Kui ma suunatule õigel ajal sisse lülitan, oleksin ma automaatselt suunatulekleepsu väärt, ja kui ma ülekäigurajal jalakäija läbi lasen, saaksin politseinikult ilusa sebrakleepsu.
Praegu võtab ahne riik kõik liiklustrahvid ehk korralike liiklejate kleepsu- ja nätsuraha endale, maksab politseinikele palka ja valitsusele kuluhüvitusi. Ei ole aus kõike endale krahmata ja siis veel korralikku käitumist oodata. Pealtnäha riik muudkui kirub viina, saab sellelt enesele hädavajaliku aktiisi ja veel tõstab ka seda, võtab trahvid — aga vastu ei anna näpuotsagagi. Kui ei ole viina, siis ei ole aktsiisi, ei ole liiklustrahve, ei ole kuluhüvitusi… Ja ilusa eurorahaga ei liitu me niimoodi ühe või mitme hullu Värneri pärast mitte iialgi.
Aga kui liikleja midagi ei saa, ei ole tal ka midagi vastu anda. Armastuse eest liikluseeskirja suhtes ei pakuta mitte halligi. Mulle kui mehele mõjub see nagu kooselu võimuka ja frigiidse naisega, kes nõuab, et palk sendi pealt koju toodaks, aga kui ma õhtuti õlut või lähedust vajan, on need kraanid totaalselt kinni.
Nii mõnus oleks politseinikuga torussepuhumise protseduuri kõrval tema pakutud kartulikrõpse närida, rääkida Eesti-Inglise mängust, kuulda, kuidas ta lastel koolis läheb… Kui kontrollima tulnud politseinik jagaks minuga oma lõunaleiba ja kokakoolat, annaks ma talle vastu oma hinge.
Praeguse liiklusolukorra üks põhjus ongi selles, et mu hing ei ole võimude poolt vaadatuna seda poolt võileiba väärt. Aga enne ei hakkagi turvavöö peale minema, kui juhil ei ole piinlik autoaknast — küpsised, nätsud ja kleepsud näpus — politseinikule otsa vaadata ja käsi laiutada, et jah, nojah, kuram, sorry… Et politseinik on nagu omalt poolt kõik teinud ja mina, siga, näe, vedasin näruselt alt.
Lastekaitseseadus keelab last isegi tutistada, loomakaitseseadus ei luba lollile loomale rooska näidatagi, aga liiklusseadus lubab juhi maatasa teha. Korraliku juhi pea kohal ripub alatasa teadmine, et kui ta seda teeb, saab toda, ja kui ta seda veel teeb, saab toda kõvasti rohkem. Liiklemisest on tehtud üksainus kuradi suur ja painav stress. Mina teeks politseinikele kohustuseks korra kuus „Nukitsamehe“ film üle vaadata, seal on liiklemise kohta üks tore laul, mis ütleb: head lapsed, need kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm.
Loogiline, et sellise armu juures oleks roosk kogu aeg käepärast. Aga pigem tagaplaanil.
