Liis Arujärv: Imetohtrite kuldne põli
Üks seletus on muidugi see, et sensitiivi juures käimine on eestlastele omamoodi religiooni aseaine. Oleme Euroopa kõike ateistlikum rahvas ning midagi peab hingele ju aseaineks pakkuma. Lisaks tundub tervendaja ilmselt olevat otsapidi lähemal meie väidetavale paganlikule olemusele. Et sensitiiv on justkui metsarahva teadjanaine või -mees, nõid, šamaan või midagi sarnast.
Ent vaadates looduse lagastamist ja meie kasvavat tarbimismaaniat, variseb see versioon kokku.
Teise seletusena võiks ilmselt väita, et sensitiiv on osale eluraskustest räsitud rahvale pigem midagi psühholoogi taolist. Ta hoiab kätt, vaatab silma ja ei täida lakkamatult pabereid — nagu mõni meedik.
Osakese eestlaste ravitsejalembusest võib kindlalt kanda ka meditsiinisüsteemi õlgadele. Eks paljud tõsise tervisemurega inimesed on ilmselt just mõne suhtlemisraskustega arsti tõttu otsustanud nn altrernatiivse suuna kasuks. Sest ka hea sõna teeb enesetunde paremaks ning paneb ravimeetodisse uskuma — asi, mida mõned tohtrid järjekindlalt unustavad.
Üks on aga kindlalt selge. Väga suur roll tervendajate-sensitiivide täiesti kriitikavabas promomises lasub kindlalt meedial. Pressis on igat masti tervendajate suurim reklaamija nn rahvaleht SL Õhtuleht, kelle juhtide meelest ilmselt massid janunevad säärase info järele.
Ent sensitiivid ja ravitsejad on olnud kindlad püsiesinejad ka näiteks sellises populaarses saates nagu “Kahvel”. Samuti on imetegijate tegemisi aastaid vankumatu järjekindlusega kajastanud avalik-õiguslik televisiooni lipulaev “Pealtnägija” Vahur Kersna vääramatul juhtimisel.
Kuid ka muul meediamaastikul välgatab imetegijaid mõnikord täiesti uskumatutes kohtades. Vähemalt korra (appi, kus on ETV juhi silmad!) nägin ma säärast tegelast isegi “Terevisioonis”! Tundub, et kui mõnel ajakirjanikul on justkui ideede põud, siis on sobivaimaks lahenduseks tervendajale helistamine.
Meediateooriatele tuginedes võib esitada mitu-setu head põhjendust, miks rahvale seda kõike pakkuda. Sensitiivid ja ravitsejad on justkui midagi sensatsioonilist ning kui rahvas nende juures väidetavalt nii palju käib, siis tuleb neist lakkamatult kirjutada. See on Elu Ise — ütleks mõni toimetaja.
Ent kust jookseb õhkõrn piir teema puudutamise ning sensitiivide ja muude posijate teenuste mõõdutundetu reklaami vahel? Just nimelt teenuste — sest enamik neist müüb end raha eest. Sensitiividest kirjutamist võiks ju siis juba ausalt nimetada otseselt teenusereklaamiks ja reklaamitoimetused võiksid teenuse osutajalt selle eest raha küsida. Või äkki teeks tarbijanurgakesse võrdleva objektiivse analüüsi, missuguseid haigusi ja hädasid eri sensitiivid on ajakirjanikule omistanud.
Kõige imelikum ongi see, et enamikust sensitiividega tehtud lugudest vaatab ajakirjaniku hoiakuna vastu sügav aukartus ja imetlus. Kui muidu on ajakirjanikud kriitilised kõige muu suhtes — alates arstidest ja lõpetades poliitikutega —, siis sensitiividega kõneldes on neil otsekui suu vett täis.
Muidugi, eks kartus on õigustatud — kui küsid mõne terava küsimuse, siis äkki nõiub veel kirbud kubemesse. Ent isegi läbi huumoriprisma ei suudeta neid teemasid käsitleda.
Aga jah, kuidas ma võisingi unustada: kuna siin on küsimus usus (ja usk on tõsine asi), siis usule lähenemisel on võimalik ainult kaks lähenemisvarianti — uskuda või mitte. Irratsionaalsele ei saagi läheneda ratsionaalselt. See järeldus viibki meid lähemale asja tuumale.
Kui eestlased on nii vähereligioosne rahvas, siis võiks eeldada, et meie meelelaad on suhteliselt ratsionaalne või tal on vähemalt olemas kriitilise mõtlemise alged. Niivõrd massiline ennustajate ja tervendajate teenuste kasutamine ja nende mõõdutundetu reklaam kollektiivses teadvuses ehk meedias aga tõendab pigem vastupidist. Ja kui väidetavalt üsna suur osa rahvast on irratsionaalne, siis mida see toob kaasa meie üldises elukorralduses?
Inimene, kes arvab, et elu juhivad pigem tumedad jõud, energiaväljad, saatus jms, ei oota ka riigiisadelt midagi ega ürita osaleda elukeskkonna parandamise ratsionaalses avalikus debatis. Selline inimene on valitsejatele ohutu.
21. sajandil tipptehnoloogiaga tsivilisatsioonis elamine eeldaks kodanikelt siiski natuke teaduskesksemat eluvaadet. Ka teadus on ju ometi uskumatult põnev ning lisaks on ta toonud inimkonnale palju vääramatut kasu.
Ah, jah — kes ikka tahab sensitiivi juurde tormata, siis lisan siia lõppu kah ühe elulise loo. Mul oli üks sõbranna, kes käis kunagi kurval eluperioodil sensitiivi juures. See ütles talle muu hulgas, et ta ei abiellu kunagi ning et tal ei sünni kunagi ühtegi last. Nüüd on ta abielus ning tal on pisike poeg. Vaat nii.
