Edgar Velbri: Sõdiv Eesti, poliitiline libu
Üldiselt on aktsepteeritud, et 1979. aastal alanud Afganistani sõda ei peetud legitiimsetel alustel. Tunduvalt raskem on kuulda sarnast hukkamõistu Iraagi ja Afganistani sõdade kohta, eriti kõrgete riigiametnike suust. Just selle hukkamõistu tõttu on eriti mõjuvaks muudetud riiklik propaganda, mille eesmärk on panna meid uskuma, et Eesti võitleb Iraagis ja Afganistanis terrorismiga.
Teine peamine põhjendus on väide, et Eesti sõdurid on Iraagis ja Afganistanis vabatahtlikult. Kuid arvestamata jäetakse, et siin mängib kellegi sunniviisilisest või vabatahtlikust sõttasaatmisest tunduvalt tähtsamat rolli rahvusvaheline poliitika, tähtis on see, kas Eesti on sõjas, mitte kuidas.
Inimene on egoistlik, seda enam veel mass, sest massi puhul ei esine erandeid, domineerib massikäitumine. Sellepärast huvitavad massi otsuse langetamisel eelkõige tema enda egoistlikud eesmärgid, tema enda heaolu. Peamiselt sellele on apelleerinud ka riiklik propagandamasin, väites, et rahvusvahelistes konfliktides osalemine aitab meid kaitsta terrorismi eest — et kui meil on abi vaja, siis tormab rahvusvaheline üldsus meile appi. Lisaks veel väide, et me aitame nende riikide elanikke.
Kõik need kolm väidet pole pikemal kaalutlemisel mitte ainult absurdsed, vaid sõnaselged valed. Eestit pole mitte kunagi terrorism ohustanud rohkem kui nüüd, mil esineme Iraaki ja Afganistani okupeerivate riikide nimekirjas.
Kuid, tõele au andes, ei kujuta rahvusvaheline terrorism endast meile ka nüüd mingit ohtu. Ent ka rahvusvahelise sekkumise tõenäosus juhul, kui Eestit rünnatakse, on väga väike, ning ilmselt osutuks see lubadus rahvusvaheliste lepete sõnastuse tõttu vaid sõnamänguks.
Nimelt peaks Eesti suutma ennast kaitsta üle kahe kuu, enne kui rahvusvahelised “kiirreageerimisüksused” appi tulevad. Kuid mina küll ei kujuta ette, kuidas kaitseb alla kümne tuhande liikmega kaitsevägi mitmesaja kilomeetri pikkust rindejoont sadade tuhandete vastu. See on utoopia, mis tuleneb vähesest ajalootundmisest ja romantilisest rahvuslusest. Teise maailmasõja ajal hoiti Eestit sadade tuhandete Saksa, Hollandi, Belgia jt riikide sõdurite ja varustuse abiga. Kuid modernne sõjapidamine tähendab eranditult välksõda ulatusliku pommitamise ja võimalikke massihävitusrelvadega.
Kolmas väide, et me aitame okupeerivate riikide elanikke, on neist vahest veel kõige ebaõigem, kuigi seda usutakse vahest kõige rohkem. Paralleele võib leida ajaloost: kuidas NL “vabastas” Eesti kõigepealt Pätsi ja seejärel Hitleri diktatuurist. Paraku ei ole rahvusvaheline sekkumine loonud Afganistanis ja Iraagis mitte ainult pidevalt eskaleeruvat kriisikollet, vaid ka ulatusliku humanitaarkriisi.
Iraagis on käimas kodusõda, elanike tervis on halvim 50 aasta jooksul. Kaks miljonit inimest on pidanud riigist lahkuma, veel 1,6 miljonit on pidanud riiki jäädes pagema oma elukohast, kokku 16% riigi elanikest. USA on neist kahest miljonist põgenikust vastu võtnud umbes 800, Eesti mitte ühtegi. Mõjutatud on ka kõik ülejäänud elanikud, arvatavalt on surnud üle 760 000 tsiviilisiku, paljud on kaotanud töökoha, kodu, pere.
Ka puhtmajanduslikult on Iraagi okupeerimine meile kahjulik, kuna kuulume Euroopa Liitu ja seega euro mõjualasse. Kuna Iraagi okupeerimise üks mõjuv põhjus oli dollari ülemvõimu kindlustamine riigis, mis viis naftaga kauplemise üle eurole, siis järeldan ma, et me uuristame iseenda jalgealust. Seda joont võib laiendada ülemaailmseks: sõja peamised läbiviijad on USA ning USA majanduse ja kultuuriga tihedalt seotud eurovaba Suurbritannia, samas kui peamised vastased olid mäletatavasti suurimad euroriigid Saksamaa ja Prantsusmaa.
Ma ei ole kuulnud mitte ühtegi mõjuvat ja arvestatavat põhjust, miks me peaksime nendest sõdadest osa võtma ning pakkuma USA-le oma poliitilist ning sõjalist toetust ilma küsimusi esitamata. Ma ei ole kuulnud mitte ühtegi arvestatavat põhjust, miks me peaksime müüma ennast nagu poliitilist libu. Ilmselt on asi selles, et seda põhjust ei olegi.
