Heiki Järveveer: Vasakpoolsed kappi? Ei maksa loota!
Sotsiaaldemokraatia puhul on rõhk vabadusel, õiglusel, solidaarsusel ning heaolul. Kummalisel kombel sarnastel väärtustel näiteks Reformierakonnaga, mida liigitatakse parempoolsete erakondade hulka. Vahe tuleneb sellest, et sotsiaaldemokraatide hinnangul peavad positiivsed väärtused olema kättesaadavad kõigile ühiskonna liikmetele, mitte ainult väljavalitutele. Parempoolsete arvates peavad hüved olema väljateenitud. Sotsiaaldemokraatia meelest on inimene ja inimese elu väärtused iseenesest, mitte ainuüksi tema võime teenida palka või edendada ettevõtlust. Teller ei ole ühiskonnale olulisem kui kooliõpetaja, olgugi, et veidral kombel on esimene amet Eestis tulusam.
Teine kriitika objekt on seisukoht, et riigil on õigus sekkuda majandusellu. Eestis on levinud arusaam, et turg paneb kõik paika ning see on hea. Peaaegu nõus. On hea, kui inimesed saavad omavahel hakkama nii, et riik ei pea sekkuma. Paraku on kujunenud nii, et see paljukiidetud vabadus on toonud kaasa olukorra, kus osa ühiskonnast on sattunud olukorda, kus nad olla ei taha — vaesusesse, tõrjutusse. Neil sisuliselt puudub vabadus. Nad on leidnud end olukorrast, kus ükski rikas kunagi olla ei taha.
Siinkohal avaneb ühe olulise põhimõtte, solidaarsuse, olemus. Nimelt suudame üheskoos üksteist toetades luua kõigile võimalikult hea elu. See on põhimõte, millele on üles ehitatud Euroopa Liit. See on põhimõte, millele on üles ehitatud Põhjamaade heaoluriigid. Seisukoht, mis on oma olemuselt sotsiaaldemokraatlik.
Eestis on vaesus ja jõukus „päritav“. Vaesed ei saa vaesusest välja, sest neil puuduvad selleks võimalused. Sotsiaaldemokraatia peab sellist olukorda ebaõiglaseks. See tähendab, et inimestel peab olema sarnane positsioon oma vabaduste ja õiguste realiseerimiseks. See tähendab, et õiglane on tagada võimalused eelkõige lastele, kellel elu on alles ees. Nemad pole süüdi, et nende olud on nagu on. Ühiskond saab paremini hakkama, kui vaestel on võimalus muutuda rikkamaks ehk vaesuse ringist välja murda.
Sotsiaaldemokraatia tekke ajendiks on olnudki muuhulgas inimeste ebaõiglane lähtepositsioon. Peab tunnistama, et nähtused, mis selle maailmavaate tekke tingisid, pole kuhugi kadunud ning seetõttu ei saa öelda, et vasakpoolsus või sotsiaaldemokraatia oleksid aegunud. Inimlikud väärtused ei aegu!
Ma ei pretendeeri kindlasti lõplikule tõele ning püüan kõigest selgitada oma arusaama sotsiaaldemokraatiast ja vasakpoolsusest. Seetõttu soovitan: mõelge kriitiliselt. Mõelge kriitiliselt ka niinimetatud parempoolsete või tsentristide avalduste üle. Mõelge, kas vasakpoolsete patsifism on üdini halb ning kas tõepoolest on parem militarism ja füüsiline agressiivsus. Mõelge sellele, kas rahvuslus välistab teiste rahvuste sallimise või kas teiste rahvuste alavääristamine on rahvuslus. Kas vasakpoolsete vabaduste, nagu peremudeli vaba valik või laste saamine endale sobival eluperioodil, tõkestamine tõepoolest toob kaasa soovunelma täitumise: laiuda ka arvult suure rahvana üle isamaa? Arutlege selle üle, kas ühiskonnast irdunud isikuid ja gruppe on vaja ühiskonda tagasi tuua või lükata nad veelgi kaugemale? Kas on tõeliselt väärikas ja väärtuslik suruda sügavale „kappi“ kõik teistsugune — teisest rassist inimesed, puuetega inimesed, eakad, vangid, homoseksuaalsed inimesed, halva õppeedukusega lapsed, vaesed, töötud, haiged, paksud, lühikesed, laisad, töönarkomaanid, maainimesed?
Vasakpoolsus ei ole kindlasti naiivsus ja võltssolidaarsus. Vasakpoolsus tähendab kindlustust! Igal inimesel tuleb ette hetki, mil ta vajab ühiskonnalt tuge. Seetõttu suhtugem üksteisesse austuse ja solidaarsusega. Vasakpoolselt.
