Hea on, et võime Euroopale raporteerida järjekordsest innovaatilisest lahendusest rahvastiku üldise tervise parandamisel ning seda kohe ka riikliku statistikaga toetada — ametlik alkoholimüük 100% vähenenud.
Vea on, et kaaluda tuleb, kas keelata ainult müük või ka tootmine vabariigi territooriumil. On ju kärakas — kui mitte nii tähtis, siis ikkagi — üks silmapaistvamaid väljaveoartikleid, nagu iga Tallinna sadama kandis töllerdaja võib kinnitada. Ei tahaks nagu rahast loobuda.
Hea, mis eelmise üles kaalub, et me siiski oleme ilma naljata päris kõva e-riik ja küllap saaks need kärakakogused pitseerituna ja isiklikuks tarbimiseks ikka Töölösse või Nackasse toimetatud, kui sealt tellitakse. Niikuinii kappame hoogsalt sinnapoole, et olla rootslasele-soomlasele mitte enam taskukohane kant. Ja eksport ei kahaneks.
Vea, ilmselt suurim, on jällegi teiste kogemustest — pärast hetkelist segadust ja raportit, et kõik on väga hästi, läheks ka siin maal lahti kõva kärakasmugeldamine. Ega eestlane loll ole, et ei taipaks: janu ei võida kunagi. St seda Sprite’i reklaamlauset tagasi tõlkides tuleb ikkagi esimesena: Thirst is invincible, mitte Thirst never wins. Eputan, eputan.
Aga on see nii väga vea? Sest kas ei võiks otsida veast head?
Salakaubavedu oleks ju terve uus ja unikaalne majandusharu! Veel uusi töökohti, mis kaheldamatult oleksid hästitasustatud — usaldusväärsus maksab. Jälle palgatõusud. Samas võiks teatud riiklikes sektorites sellesama palgatõusu lõdva randmega külmutada — toll, politsei, piirivalve —, kuna konkurss ühele kohale oleks niikuinii meeletu.
Regionaalministeeriumi võiks lausa ära kaotada, kuna piirialad lööksid ootamatult õitsele. Vaevalt ministeerium küll kaoks. Pigem saaks uut euroraha nõuda, et pakkuda kohtadel alternatiivseid lahendusi ja nõustamist salakaubaveo asemel. Eks smugeldajad võiksid ju pärast väsitavat öötööd loengutes magamas ka käia. Kui muidu töötu abiraha ei saaks.
Rääkimata veel kohtute töö kergenemisest — vaevalt hakkaksid smugeldajad omavahelisi tülisid sinna vedama. Küll see kõrkjate vahel ära klaaritakse… Mis ühtlasi võiks tähendada uut innovaatilist ärikultuuri, kus sõna maksab rohkem kui paber, tähtis on tõeline usaldus organisatsiooni liikmete vahel ning võimalikult vähe koosolekuid.
Ja palju muud. Ja palju muud.
See ei peaks ju igavene kuiv seadus olemagi. Mõneks aastaks. Ning pärast ei küsitaks kellegi käest: kust said? Aga me oleksime ilmselt täiesti teistmoodi, veelkord suure muutuse üle elanud ühiskond ning võiksime tükk aega kogemusi jagada. Eesti — maailma koolitusriik!
