Aarne Ruben: Pekka lugu meil ei kordu
Kus suurim uudis on minevikus, seal on ehtne mineviku-sootsium. Ajalehtedel jääb üle pasundada vaid sellest, et Pekka läks kauppakeskusesse — midagi dünaamilist ju ei toimu, kõik on eluga niikuinii rahul ja agressiivsed etnilised minoriteedid puuduvad. Soome ei asu enam ammu alal, kus Vene võimuvertikaal oma imperialistlikke kihusid välja elab. Ja sellepärast on loomupärastel mõrtsukatel ka väga raske leida oma tegude toetuseks inimvaenulikke ideoloogiaid.
Mul tekkis Soome tulistaja teema puhul väga kurb meel: mida kõike ideoloogiatest ta oma tegude katteks ka ei leidnud — „jumalasarnane ateism“, „totalitaarne darvinism“ ja veel mõned veidrad -ismid. Seltsimees Džerzinskil oli väga lihtne — mine aga Lubjankale ja hakka kuule kukaldesse kihutama, sest ühiskond võimaldas seda ja vihkamine oli normiks. Soomes on normiks heaolu ja kui ühiskond liiga palju annab, hakkab inimene talle vastu. Väärastunud inimene leiutab kohe mõned veidrad -ismid. Kus tapvat ideoloogiat ei ole, peab iga mõrtsukas selle välja mõtlema.
On kummaline lugeda mõtteid praegustest Eesti ajalehtedest, et koolitulistamine jõuab ka meile. Koolitulistamine ei jõua arengumaadesse, täpselt samuti nagu pedofiilia ei jõua väikeste tüdrukuteni, kuna pedofiilide lakkamatu ahistamine on tegelemine iseenda kunagise kuvandiga, tegelemine poistega.
Närvipinge ja stressi puudusega ühiskonnas, nagu Soome seda on, on samuti naiivne loota, et lõpevad terroriaktid süütute inimeste vastu. Sest seal tegeleb ühiskond iseendast küllastumise kuvandiga. 2004. aastal juhtus õnnetu intsident ühes Soome linnaliini bussis: talveõhtul tuli peale mees, kes ka platsi võttis. Ta võttis ootamatult välja kirve ja lõi sellega ees istuva koolilapse pea pooleks — inimese, kes ei saanud kunagi teada, mis temaga plaanitakse.
Aasta 2005 tõi kaasa plahvatuse Myyrmäe supermarketis. Ja nüüd võttis üks noormees keset tundi välja relva. Kui Eesti krimiuudiste loetavuse tipus on lugu sellest, et mafioosod olla üksteist kusagil automaatrelva tulega „paitanud“, siis põhjanaabrite kohta loed alati ekstreemsusi, täiesti süütute inimeste kannatamist.
Miks koolitulistamise sündroom ei jõua arengumaadesse? Tõepoolest, meie siin võime täitsa kindlad olla: seda ei juhtu. Sa ei jõua mõelda ei parem- ega vasakäärmuslikke mõtteid, kui sa ei tea, kust homme vorsti ja leiba saada. Kui Joosep Toots ütles, et ishias on rikaste ja ilusate inimeste tõbi, siis meie võime öelda: koolitulistamine on rikaste ja ilusate ühiskondade haigus. Koolitulistamine ja „kirvemiehe-sündroom“ juhtub ühiskonnas, kus sootsium on sind kurguni hüvesid täis toppinud, kus abirahad on suured ja haridust saab kergesti.
Arengumaade vägivallatsejate motiivid on hoopis ausamad. Vaeses araabia riigis elav vägivallatseja ei nimeta end „naturaalseks selektoriks“ ning ta ei tapa, keda juhtub. Tema terroriaktid on suunatud vastaspoole ideoloogiate vastu. Pealegi on arengumaade kultuurid harilikult väga kollektivistlikud: poisikesel ei ole mingit sõnaõigust. Pekka-Eric Auvineni taolised kollanokad õpivad seal tavaliselt vanemate meeste käest, ise nad ei „leiuta“ midagi.
Muidugi pole õige öelda arengumaade kohta „seal“. See on ikka „siin“, meiegi oleme arengumaa, meiegi oleme sarnase kultuuri osa. On määratu suur veelahe, mis eraldab vaest Eestit rikkast Soomest. Esimene püüab ellu jääda kõigis poliitilistes tõmbetuultes, teises on aga passionaarsus läbi ja ta otsib sümbolistlikku rahuldust. Võimsad mõrvarid sünnivad ikka sealt, kus ühiskond on tasane.
Metsas pooleks, veerandiks ja siis kümnendikeks lastav õun, mida teleekraanilt näidati, meenutas siinkirjutajale mu enda rännakuid Soome talvises metsas ja Helsingis. Kohtasin arusaamatut ülbust eesti kultuuri ja sellega seotu vastu, suurema rahva vabandavat õlalepatsutust: „Ah, te olete seal Viros ju kõik barbarid, aga teile tuleb kaasa tunda — ikkagi inimesed!“ Küllap ma ei sattunud õigete inimeste otsa — tõsine ja teadlik soomlane on loomult estofiil.
Mille vastu Pekka-Eric siis õieti protesteeris? Võiks öelda, et heaoluühiskonna roosamanna vastu. Aga asjad ei ole nii lihtsad. Koolivennad ja sõbrad ütlevad, et koolis oli ammu kord käest ära, Pekka oli „plahvatamas“. Kuidas Soome koolis kord käest ära võib minna, selgub mõne aasta eest läbi viidud küsitlusest Helsingi abiturientide seas. Testiti nende geograafilisi teadmisi: Lahtit, isegi Espood pakkusid õpilased Rootsi linnade hulka kuuluvaiks. Kes nii pisikese pagasiga kooli lõpetab, on tavaliselt õpetajate ükskõiksuse ohver. Õpetajad on tuimalt kusagilt midagi maha lugenud ja mõelnud, et sellega kõik piirdub.
Aga teadmishimulise noore jaoks ei piirdu: ta tahab enamat teada. Kui teda ei õpetata, hakkab ta ise veidraid asju välja mõtlema, et tekkinud tühikut täita. Ta mõtleb välja „jumalasarnase ateismi“, siis veel „totalitaarse darvinismi“ ja arvab, et just tema peab teostama „looduslikku selektsiooni“. NB! Mitte loodus ise, mis oleks ju loogilisem.
Kui Moskva mõrvar Pitšuškin tappis sellepärast, et talle tapmine meeldis, siis Jokela mõrvar Auvinen leiutas omale raskolnikliku motiivi. Selle motiivi ehitas ta lünkadele oma teadmistes, õpetajate tegemata jätmistele. Ta oleks võinud tuimalt rääkida sama juttu kui teised tema eakaaslastest lohed: et Moskva on Inglismaa pealinn, et see asub põhjanabal jne. See oleks olnud vähemalt kahjutu ja ohutu. Aga ei, ta mõtles välja, et tema on mingi „selektor“, kes „lõhestab mõttetuid vegeteerivaid juurvilju“, mida olevat inimkonnast 97%.
Kui vaatame okupeeritud Tallinnas 1960. aastal välja antud geograafiaõpikut, siis võime veenduda, et kuuekümnendate aastate abiturient oleks saanud vabalt pidada vähemalt kümneminutilise loengu näiteks… Brasiilia majandusgeograafiast. Mitte iialgi okupeeritud olnud hüveoluriigi abiturient aga ei erista inimesi juurviljadest. Vahest tuleb ka siit otsida nende traagiliste sündmuste põhjusi?
