Veiko Spolitis: Läti ärkamine
Läti vihmavarjurevolutsiooni on põhjustanud terve rida eripäraseid etappe, mida taasiseseisvunud Eesti on läbinud omal viisil. Seepärast vaatlen kõigepealt neid välispoliitilisi arenguid, mis kujundasid Läti erinevusi, ja artikli teises osas poliitilisi otsuseid, mis määrasid Eesti põhjamaise arengusuuna ja jätsid Läti postsovjetlikku idanemisse, muutes Eesti lõunanaabri oligarhlike perekondade mängumaaks.
Külmast sõjast EL-i ja NATO liikmesuseni
Pärast taasiseseisvumist uskus enamik Balti riikide rahvuslasi riigi suveräänsusprintsiipide kaitstusse, sest USA ei tunnustanud Balti riikide okupeerimist. Külma sõja aegne vastasseis oli aga oma jälje jätnud ja totalitaarne inerts mängis oma osa nii rahvuslike huvide määratlemisel kui ka arusaama kujundamisel Balti riikide kohast teiste rahvusriikide seas
Totalitaarne inerts mõjutas ka seda, et rahvuslikke aateid propageerivad poliitikud tuginesid ebamäärasele rahvuslikule huvile, apelleerides niimoodi tegelikult asjale, mida polnud olemas — sest demokraatliku riigi ühiskond on teadupärast pluralistlik ning mittetotalitaarne ühiskond ei saa olla täiesti ühtne.
Teiseks, 1950. aastate idealistlik ja mõneti folkloriseeritud lootus näha liitlaste laevu vabastamas Balti riike nõukogude ikkest tekitas põhjendamatu arusaama rahvusvahelistest õigusnormidest. USA otsust mitte tunnustada Balti riikide okupeerimist NSV Liidu poolt peeti rahvusvahelise õiguse tugisambaks, teadmata, et selle vastavad õigusnormid olid määratletud poliitiliselt.
Seega olid mõlema rahva eliidi haridustase ja rahvusvahelise poliitika olemasolu need tegurid, mis mõjutasid kõiki endisi NSV Liidu vabariike ühtemoodi. Rahvusvahelise poliitika muutused on pidevad ja nende järgimiseks on vajalikud vastavad institutsioonid, nende korrapäraseks toimimiseks on aga vaja teatavat haridustaset. Kui üleüldine haridustase on keskpärane, siis määrab see riigi suhtelisse mahajäämusse — seda on tänapäevalgi täheldada, kui võrrelda Läti ja Eesti arengut pärast taasiseseisvumist.
Kuigi kolme Balti riikide teed on kulgenud väga sarnaselt, olid mõningad strateegiad siiski täiesti erinevad: näiteks rahareformi läbiviimisel, maksusüsteemi sisseseadmisel ning ka poliitilise süsteemi arendamisel käisid Eesti ja Läti kumbki oma teed.
Erinevused riikide vahel on alati eksisteerinud, kuid poliitikud ei märka seda enne, kui tekib võitlus mingi auhinna või majandusliku hüve pärast. Selliseks verstapostiks kujunes Lätile aasta 1997, kui Eesti sai Luksemburgis EL-i liikmesmaade kokkusaamisel koos Višegradi riikide ja Sloveeniaga kutse alustada Euroopa Liitu astumise läbirääkimisi. Lätile mõjus Eesti kutsumine läbirääkimistele šokina ja pärast seda oli Läti poliitiline eliit sunnitud saama aru, et tuleb midagi ette võtta, täitmaks siiski acquis communautaure’i, et ka Läti võiks lõpuks EL-i liikmesmaaks saamise kõnelusi alustada.
Pärast Helsingi EL-i liikmesmaade tippkohtumist 1999 kutsuti Läti koos Leedu ja teiste mahajäänutega liitumisläbirääkimistele. Tookordne Andris Škele valitsus pidas seda oma reformimeelse poliitika poliitiliseks tunnustuseks. Pärast 2004. märtsi ja juunit sai Läti koos teiste Kesk-Euroopa riikidega EL-i ja NATO liikmesmaaks.
Sellega oli Läti poliitilise nomenklatuuri strateegia ellu viidud: Läti oli saanud Euroopa Liidu liikmeks, olles demokraatlikke ja õigusriigile omaste institutsioonidega riik (vaba ajakirjandus ja põhiseaduses kinnitatud inimeste vabadused), kuid samas jäänud totalitaarse pärandiga riigiks, säilitades mingil määral diktatuurielemente parteipoliitilises kultuuris ning valitsejate ja ühiskonna omavaheliste suhete korralduses.
Nõukogude pärand
Läti on saanud küll Euroopa Liidu liikmesmaaks, kuid samas Läti on siiani ainus EL-i liikmesmaa, kus erakondi ei rahastata riigieelarvest. See on võimaldanud oligarhidel leida viljakat pinda oma mõjuvõimu laiendamiseks. Samuti Läti on üks väheseid Mandri-Euroopa riike, kus pole siiani juurutatud kohustuslikku tulu- ja varadeklareerimise süsteemi.
Nende seaduste puudumine ongi praegu riigis lokkava seadusliku nihilismi põhjus. Kuigi valimisseaduses on määratud valimiskampaania kulutuste piirmäär (450 000 krooni), rikutakse seda. Kurikuulsaimad olid eelmise aasta oktoobris toimunud Läti parlamendivalimised.
Eelmisel nädalal arutas praegune seim esimesel lugemisel eelnõu, mille kohaselt tõstetaks valimiskulutuste piirmäära vastavalt inflatsiooni indeksile. Kuna praegune sisepoliitiline olukord on ülesköetud, siis pole teada, kas see parlament suudab piirmäärade muutusi vastu võtta.
Teadapärast olid valimiste suuremateks võitjateks hiljem koalitsiooni moodustanud Rahvaerakond ning Esimese Partei ja Läti Tee partei liit. Läti ülemkohtu senat teatas 2006. aasta 3. novembri otsusega selgelt, et kolmandate isikute poolt loodud valitsusväliste organisatsioonide valimiskulusid tuleb pidada nimetatud erakondade valimiskuludeks. Näiteks valitsusvälise organisatsiooni Päikese Poole asutaja Jurgis Liepnieks oli ühtaegu peaminister Aigars Kalvitise büroo juhataja ja kulutas Rahvaerakonna kandidaatide reklaamiks 11 miljonit krooni.
Kaks nädalat tagasi avalikustas Läti korruptsioonitõrjebüroo uurimuse eelmise aasta Läti parlamendivalimiste kohta, mille tagajärjena peaks Rahvaerakond pärast aeganõudvaid kohtuprotsesse riigikassasse tagasi maksma 22 miljonit ja Esimese Partei ja Läti Tee liit 11 miljonit krooni.
Soov valimisseaduse rikkumisi lihtsalt kinni mätsida väljendus peaaegu kaks kuud Lätis kestnud saagas, mille käigus üritas peaminister korruptsioonitõrjebüroo juhatajat ametist tagandada, siiski määrati Aleksejs Loskutovsile eelmisel nädalal lihtnoomitus ja ta sai oma ameti tagasi.
Korruptsioonitõrjebüroo juhataja ebaseaduslik tagandamine oli viimane piisk Läti kodanikuühiskonna kannatuste karikas. Vähe sellest, et lätlastelt varastati ausad valimised — Eesti jaoks on selline asi ehk mõeldamatu, ent lätlaste jaoks oli see veel mõni aeg tagasi täiesti harilik, kuigi pead pööritama panev asi.
2006. aasta viimasel päeval muutis valitsus riigi julgeolekuseadusi põhiseaduse 88. punkti raames, mille kohaselt on valitsusel õigus vastu võtta seadusi parlamendi puhkuse ajal. Sellele järgnes endise presidendi Vaira Vike-Freiberga reaktsioon: veto seaduste väljakuulutamisele põhiseaduse 72. punkti raames.
Märtsis vangistati Ventspilsi linnapea Aivars Lembergs süüdistatuna võimu kuritarvitamises ja rahapesus. Siin tuleb mainida, et Ventspilsi nüüd juba eelmine linnapea oli roheliste ja põllumeeste valimisliidu ametlik peaministrikandidaat, kelle kandidatuur esiti muide pärast kriminaalmenetluse algatamist.
Läti vajab erakorralisi valimisi
Pärast endise Ventspilsi linnapea vangistamist ei tulnud ükski tema erakonna koalitsioonipartner välja ühegi avaldusega. Selle asemel järgnes Lembergsi vangistusele valitsuse ja korrakaitse võimude omavaheline vägikaikavedamine, mida Eestis rohkem tuntakse jokk-argumentide võitlusena.
See, et nii endine Ventspilsi linnapea kui ka endine peaminister Andris Škele, ja praegune transpordiminister Ainars Slesers on Läti rikkamad ja mõjuvõimsamad mehed, ning see, et nende varandus on loodud, pehmelt öeldes, hämarate ärastamisskeemide kaudu, pole Lätis kellelegi saladus. Kas aga avalikult võimu kuritarvitanud mehed suudetakse korrale kutsuda, sõltub nii kodanikuühiskonna aktiivsusest, lääne liitlaste õigusriiki toeatavatest avaldustest kui ka korrakaitseametkondade sõltumatusest.
Korrakaitseametkondade sõltumatus ning Euroopa Liidu ja USA toetus õigusriigi taastamisel on avaldanud olulist mõju Läti liikumisele postsovjetlikust ja traditsioonilisest poliitilise autoriteedi kultuurist lääneliku liberaaldemokraatia suunas. Siiski on kõige tähtsam vihmavarjurevolutsioonis just kodanikuühiskonnal. Siiani on kodanikuühiskond toiminud vägagi ratsionaalselt ja nõudnud seaduslikke rikkumiste parandusi valitsuse ja parlamendi poolt, põhjustades Läti kodanikegruppide ennenägematu aktiviseerumise pärast taasiseseisvumist.
Et kodanikke gruppide aktiivsus leiaks loogilise lahenduse, peaks Lätis toimuma erakorralised valimised, sellega luues arusaama, et õigusriiki on siiski võimalik taastada kodanikke aktiivse sekkumisega osalusdemokratliku protsessi. Kohustusliku tulu- ja varadeklareerimisüsteemi sisseseadmine ning erakondade rahastamine riigieelarvest oleksid ärganud kodanikuühiskonna esmased ülesanded.
Siiski peaksid Läti kodanike grupid ka pärast nende eesmärkide saavutamist aktiivselt jätkama oma vaadete väljendamisel, sest ilma kodanike osaluseta liigub representatiivne demokraatia teadapärast kiiresti tagasi oligarhia suunas.