Vilja Kiisler: Vaikiv ajastu

Midagi on ühiskonnas juhtunud, vaikselt ja märkamatult. Kuigi sõnavabadus on enneolematu — igaühel on õigus ja võimalus oma mõtteid vabalt väljendada —, on tekkinud hulk neid, kes eelistavad vaikida. Kes nad on ja miks nad vaikivad? Sellel küsimusel ei ole ühest ja lühikest vastust.

Igat sorti tekste on meie ümber päevast päeva üha rohkem ja rohkem — aina paksemad ajalehed, üha uued ajakirjad, veel mõni uus netikülg või blogi, mida silmas pidada. Ent ometi on arvamuste ja seisukohtade paljusus vaid näiline. Eeldatav mitmekülgsus on tasapisi asendumas ühekülgsusega.

Kergem kui selgitada, mis juhtus, on öelda, millal see juhtus. „See“ juhtus pronkskriisi ajal. Siis, kui need, kes toimunut oma silmaga ei näinud, tardusid televiisorite ette kodudes. Kuigi Lihula kogemuse näol oli juba olemas kogemus ja teadmine, et taasiseseisvunud Eestis võidakse elanikkonna suhtes jõudu kasutada, pole pronkskriisi mahasurumine sündmuste mastaabi, tähenduse ja järelmõju poolest Lihulaga võrreldav.

Ühiskond rebenes valusalt „meiks“ ja „nendeks“, kuigi kiiresti kõlas ka hääli, mis rõhutasid leppimise ja rahunemise vajadust, sest: „Nad ei lähe ju siit niikuinii mitte kuhugi.“ Rahumeelse lahenduse vajadust ajendas eelkõige resigneerunud mõistmine, et valikut ei ole, muidugi nad ei lähe. Aeg on näidanud, et resignatsioonil oli ja on põhjust: pronksiöö korraldajad on siiamaani süüdi mõistmata, laamendajatele määratud karistused on aga olnud leebed, et mitte öelda sümboolsed.

Mitu eesti lapsevanemat on mulle pärast pronksiöid tunnistanud, et nende laste ja noorte jaoks, kes pronksiöö sündmusi pildis nägid — olgu siis koduaknast või televiisori vahendusel —, on integratsioonirong paratamatult ja lõplikult läinud. Nendega pole mõtet selle vajadusest isegi rääkida, sest nad ju nägid oma silmaga, kuidas märatsejad karjusid „Rossija, Rossija“ ja lõid aga rusikaga sisse järgmise akna, endal silmis lõhkumise-hävitamise rahuldus ja rõõm.

Loetu ja kõnelustes kogetu põhjal usun end võivat kinnitada, et sedasama mõttetusetunnet tunnevad ka venelased: näiteks need, kelle oma järeltulijad linna peal laamendamas käisid. Põhjendused on küll teised, ja nimelt: see, kuidas toimiti pronkssõduriga, oli ja on nende jaoks pühaduse rüvetamine. Kuju kõrvaldati pimeduse varjus ilma ette teatamata. Osale elanikkonnast tähendab see automaatselt enese väljaelamise luba. Tänaval enam keegi ei märatse, aga eesti võimule pole andestatud.

Ühiskond on „valmis“

Sellal kui rahvuslikud meeleolud eestlaste seas pärast pronkskriisi tugevnesid, jäid mõned hääled ajapikku päris vait. Rahvavaenlase staatuse omandanud Juhan Kivirähk, kes kahtlustas valitsust käivitunud sündmuste kavandamises ja seda koguni koos tekkivate kahjudega — tõesti, hüvitust pakuti veel enne, kui keegi seda küsidagi taipas —, on pärast oma kuulsat sõnavõttu küll ühe arvamusartikli kirjutanud, aga selle toon oli juba hoopis tasakaalukam ja tunduvalt „poliitkorrektsem“.

Sotsiaalteadlased võtsid esiti küll mitmel pool sõna, ent nähes, et nad pekstakse netikommentaariumites verbaalselt surnuks, kadus neil tahtmine oma mõttega ühiskondlikku arvamust mõjutada. Toimetajana lugusid tellides olen kogenud ridamisi äraütlemisi, mille põhjuseks on muu hulgas olnud ka äratundmine, et pigem õhutavad nende seisukohad kujunenud olukorras — vähemasti kaudselt — vaenu kui soodustavad leppimist. Tulemuseks on paradoksaalne olukord: kui leppimise ja lahenduste leidmise vajaduse rõhjutamine külvab vaenu, siis võite ise arvata, missuguseid reaktsioone toodavad arvamused, mis lepitajaid lihtsalt lolliks peavad.

Muutunud on muudki, mõningad muutused on pronkskriisiga seotud vaid kaudselt. Paljudes endistes, aga ka võimalikes uutes arvamusliidrites on kujunenud tasapisi üha süvenev veendumus, et ühiskond on „valmis“ saanud, ning selle arengu mõjutamise võimalused kokku kuivanud. Ühelt poolt on seda seisukohta kujundanud majandusedu, mida on enesestmõistetavaks pidama hakanud isegi need, kes on suurema osa oma elust elanud ühes teises riigis, mida mäletavasti iseloomustas lõputu defitsiit ja arvamusvabaduse puudumine.

Teiselt poolt aga on ühiskonna „valmis“-olemise tunnuseks laialt levinud korruptiivsus, millest samahästi kui kõik ühiskonna liikmed on teadlikud ning paljud selles ka ise osalised. Ent ei korruptsioonist teadvad ega siis ka ammugi selle osalised ei leia endas jõudu ega motivatsiooni sellega võidelda. Korruptiivsust nii madalamatel kui ka kõrgematel tasanditel peetakse niivõrd iseenesestmõistetavaks, et juba sellest rääkiminegi jätab otsa ette külahullu või pooletoobise maailmaparandaja märgi.

Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Maadeskandaali kohtupidamine käis avalikkuse ees ja ajakirjanduse vahendusel, kuni see oli osapooltele kasulik ja skandaali tellijale tulus. Tulemust pole aga siiani ja pole sugugi välistatud, et selleni ei jõuta kunagi. Ansipi näksimisskandaal keerati naljaks ja sisuline arutelu sumbus enne, kui tõsiseks minna saigi. Riigi esimene mees, president, on aga ühtlasi esimene ka klassikalisima jokk-juhtumi esindajana: nüüd on kõik Ärma-afääriga seotud summadki avalikud, aga ometi on inimestel tunne, et asi pole õige. Kaugel sellest.

Tõsiasi, et kandvad ja otsustavad poliitilised kokkulepped sünnivad parteide tagatubades, on avalikult teada, ja sedagi on hakatud loomulikuks pidama. Kui otsused ette ära tehtud, käib otsuste vormistamine ehk hääletamine kergelt ja kiirelt. Seda teavad väga hästi ka poliitikud ise — parteidistsipliin on väga tugev ning sellest kõrvalekaldumine eos välistatud, sest kes see ikka tahab lasta ennast piruka juurest kõrvale puksida. Mitteparteilisi poliitikuid peetakse naljanumbriteks ning valimistel on üksikkandidaatidel ainult üks võimalus: ennast lolliks teha.

„Spetsialistide“ arvamust kasutab võim ainult sel määral, mil see tuleb kasuks võimulpüsimisele. Juba ammugi on tõsiseltvõetavuse kaotanud igasugused uuringud ja küsitlused: koolilapski teab, et kes maksab, see tellib ka muusika. Uuringud ja küsitlused on muutunud pelgaks avaliku arvamusega manipuleerimise vahendiks, mida ajakirjanduski kasutab tegelikult vaid omakasupüüdlikult: lugejanumbrite suurendamiseks.

Vaimsed sisepagulased

Demokraatia aluspõhimõtteks on eeldus, et kõigil ühiskonna liikmetel on võimalus ühiskondlikke protsesse mõjutada. Täna on sellest võimalusest ilmajäetute — või ka ise end sellest distantseerinute — hulk suur ning see suureneb üha. Aina enamatele tundub, et „minust ei sõltu midagi“. Väga paljudele tundub, et neil ei ole üleüldse õigust oma arvamust väljendada: näiteks selle pärast, et nad töötavad riigiametis — või et näiteks mõni lähisugulane töötab seal. Sel põhjusel jääb muide avaldamata suur hulk lugejakirju: tahaks öelda küll, aga oma nime all ei saa.

Ent tekkima on hakanud veel üks hirmutav nähtus: vaimne sisepagulus. Inimesed, kelle sõnal oleks kaalu ja mõju, kelle teadmiste jagamine laiema publikuga aitaks oluliselt kaasa käimas olevate protsesside mõistmisele, keelduvad sõna võtmast.

Haritlaskonna hulgas on tekkinud riigiasjadest teadlikult eemale hoidev seltskond, kelle jaoks on vastuvõetamatu võimu juures olijate täieliku süüdimatusega piirnev korruptiivsus ning võimul püsimine võimu enese pärast — riik riigi pärast, mitte riik inimeste jaoks — ning kes valivad sellele vastandumiseks omakorda teatava „süüdimatuse“. Jäädes vaikivasse opositsiooni, jätkavad nad küll oma igapäevaste kohustuste täitmist, keelduvad aga esinemast ajakirjanduses ja kas või erialase pädevuse ulatuses andma oma panust ühiskonna arengusse — tunnistades ise, et neil puudub see pädevus, millega käesolevat ajastut mõjutada.

Vaimsete sisepagulaste tõrksus ajakirjanduse suhtes on selgitatav ka äärmise kriitilisusega meedia suhtes, eriti mis puudutab ajakirjanduse tegutsemist pronkskriisi ajal. Minult on küsitud, kas ajakirjanikud teavad, kui väikest tõuget on tarvis ühel osal jumala loomaaiast, et valimatult tapma hakata. Pidin vastuseks tunnistama, et ei tea, kuigi aiman.

Ma soovin, et keegi neid mehhanisme avalikult selgitaks: selle vajadust näitas oma täies teravuses kas või Jokela tragöödia. Ent ajakirjandusele on nii piiripealsetest teemadest mõnikord valmis rääkima vaid süüdimatud hoopis ühes teises mõttes: need, kellel puudub võime ja valmidus endale tunnistada, et mõnel juhul võib tõepoolest nimelt vaikimine osutuda professionaalsuse tunnuseks. Ent kelle käes see mõõdupuu on? On see ka päriselt olemas? Ma ei tea.

Ja kuidas ikkagi nii? Ajakirjanikul on väga raske leppida sellega, et on olemas need, kes mõistavad ise ja võiksid selgitada teistelegi, aga ei tee seda. Mõistmine, et on ajastuid ja võime, mida mõttega mõjutada on väga raske, kui mitte võimatu, on valus sündima. Valus on ilmselt selles teadmises ka elada neil, kes valinud vaikimise.

Ent vahel võib mõne hääle puudumine valjuhäälsest koorist kõnekam olla. Õpetlik on märgata neid, kes parasjagu „pildilt“ puuduvad. See teeb väga mõtlikuks, sest pole võimalik ennustada, millal tuleb see aeg, mil nad jälle kõnelema soostuvad. Ja me ei pruugi teada, millest nad ikkagi praegu vaikivad.