Kas Eesti ühiskonda soovitakse suunata vältimatu huku teele, kui juba maast madalast keelatakse vähimgi vihje poiste ja tüdrukute erinevusele? Kui voliniku jaoks on probleem juba näiteks mänguasjamuuseumi pressiteade pealkirjaga „Poiste päev“, kuigi tegevustel, mida antud päeva raames korraldati, osalesid ka tüdrukud, siis ilmselt varsti peaks muutuma probleemseks ka sünnitusmaja silt, sest meestel ei ole seal otseselt midagi teha.

Niisiis, kas varsti on oodata ettepanekut asendada sünnitusmaja silt sellisega: „Uute ilmakodanike väljastamine“? Või oleks üldse mõttekam keelata sünnitamine kui tegevus, sest tegemist on mehi diskrimineeriva ettvõtmisega, st nad ei ole võimelised ise seda protsessi läbi tegema? Tõsi, mehed võivad sünnitamisel küll juures olla, kuid ainult passiivselt. Ja mõne aja pärast võib välja tulla juba seisukohaga, et tegemist on meestele omase puudega ja nende diskrimineerimine selle alusel on keelatud, st keelame sünnitamise ära?

Kui kõiki üritusi tuleb läbi viia mõlemast soost lastele ühtmoodi huvitavalt, siis kas ei kao soo-omane käitumine ühiskonnast üldse? Kõik muutuksid üksteisega sarnaseks. Ja miks peaks siis veel koos elama vastassoost isikuga? Kõik on ju võrdsed, ühesuguste käitumismallidega. Ja eesti rahva iive pöördub eeldatavalt vääramatult negatiivseks.

Sõnad „ema“ ja „isa“ võib samuti ära unustada ja asendada üldnimetajaga “lapsevanem”. Lastele mõjub see kindlasti hästi, sest neid ei saa haavata teemal, miks lapsel näiteks isa emaga koos ei ole. Kui neid lapsi muidugi üldse enam tulemas on.

„Mees“ ja „naine“ on ka diskrimineerivad sõnad, sest kätkevad automaatselt eriomadusi, mis ühel osal inimestel puuduvad ja eeldatavalt jäävadki puuduma — kui just võrdõiguslikkuse tagaajamine meist lõplikult androgüüne ei tee. Ja lõpuks võib ka võrdõiguslikkuse poleemikast lugeda ainult paksu tolmukorra alla mattunud ürikutest.

Kuidas see lugu Sind tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena