Kiri: Euroopa Liit kui paratamatus

Viimasel ajal on igat sorti uurimused väga moes ja iga uurimust presenteeritakse nagu viimase instantsi tõde. Tegelikult sõltub uurimuse tulemus sellest, kes asja kinni maksab, ning sellest, mida tahetakse tõestada.

Nüüd siis taheti ära tõestada, et me armastame Euroopa Liitu ikka muutumatult ja kuumalt. TNS Emori uurimuse kohaselt toetab 84 protsenti kodanikest Eesti kuulumist Euroopa Liitu. See on umbes samamoodi, nagu oleks nõukaajal küsitud, et kas pooldate Eesti kuulumist Nõukogude Liidu vabariikide vennalikku perre. Protsent oleks ilmselt natuke kõrgem olnud, aga põhimõtteliselt olnuks vastus ju sama: jajah, ikka, kuidas siis teisiti.

Ega see jah või ei enam suurt midagi ei tähenda ju. Euroopa Liit ongi umbes samamoodi paratamus nagu Nõukogude Liit omal ajal: kes see ikka nii väga uskus, et me ükskord vabaks saame. Näiteks seitsmekümnendatel? Mõni üksik võib-olla uskus küll, aga enamiku jaoks oli see ikka puhas ulme.

Euroopa Liiduga on samamoodi: kui me sinna juba korra astusime, siis astusime, ja välja juba nii kergesti ei saa. Mis siis ikka tema pärast südant valutada või küsitlusi korraldada. Kas kujutate ette, kui äkki kukub toetusprotsent mingi 20-30 protsendi peale, et siis astume välja või? Pigem on nii, et kui see peaks juhtuma, siis selle uuringu tulemusi lihtsalt ei avalikustata.

Ja euroga on samamoodi: on teada, et kord ta tuleb, selle vastu ei saa. Mis mõtet ongi sellekohasele küsimusele eitavalt vastata, kui me teame, et see niikuinii midagi ei muuda. Parem oleme nõus ja mõtleme millegi muu peale. Igati tervislikum on suhtuda Euroopa Liidusse nagu paratamatusse, nagu loodusõnnetusse, nagu tugevamasse jõudu, mida me väärata ei saa.