Kiri: Hüvasti, Reform!

Olen valinud Reformi kogu selle aja, kui olen üldse valimas käinud. Nüüdseks olen Reformierakonnas valusalt pettunud ning minu häält ei näe see partei enam mitte kunagi.

Ma ei ole ei suur- ega väikeettevõtja. Olen tavaline palgatööline, kes seni jagas Reformierakonna maailmavaadet ja majanduspoliitika põhimõtteid. Ma olin nende poolt, kes ütlesid, et rahvale pole vaja mitte Jeesus Kristuse kombel kala jagada, selle asemel tuleb nad ise kala püüdma õpetada.

Majandusvabadused, mille kehtestamise juures oli oravate roll päris oluline, aitasid sellele oluliselt kaasa. Mulle meeldis õhuke riik, mis pole seganud majandust arenemast ja meie kõigi heaolu suurenemast. Mulle meeldis ka see, et maksud vähenevad ning see, et maksude vähenemine on seotud laste arvuga.

Olin uhke, et Eestis kehtestati vanemapalk: see on ainulaadne kogu maailmas, isegi selle arenenumas osas. Vanemahüvitist pean Reformi suurimaks saavutuseks üleüldse. See on olnud oluline faktor ka meie pere suurenemisel: kolmanda lapse sündi julgustas nimelt vanemapalga olemasolu.

Kuid see pronkssõdurivärk hakkas mulle vastu. Oravad ise eitavad seda jõuliselt, aga tegelikult oli pronksmehe ärakoristamine viimaste riigikogu valimiste eelses kampaanias päris tähtsal kohal ning nimelt selle monumendi teisaldamine kergitas Reformi toetusnumbrid lakke ning tegi Ansipist pooljumala.

Ent Ansip ei ole osanud oma toetusega midagi peale hakata. Tema viimase aja avaldused on kirjeldamatult ülbed ja enesekesksed, jättes mulje, et peaministril on jalad maast täiesti lahti. Tema liikumatu pilk on hakanud meenutama KGB-lase oma. See näksimiskandaal lõppes küll mitte millegagi, aga mida see Ansip seal Tartus ikka tegelikult tegi ja mida mitte, on siiamaani segane.

Selle, et maksualandustest aktsiisitõusude ja hinnatõusude tõttu mingit rõõmu ei ole, oleksin ma veel andeks andnud. Aktsiiside tõstmine oli arvatavasti paratamatu, sest kuulume ju Euroopa Liitu. Majanduslangus pidi ka ükskord tulema, sinna ei saa midagi parata: majanduse areng ongi tsükliline.

Mida ma aga andestada ei saa, et tööseaduse eelnõu. Seda läbiv ideoloogia on tööinimese suhtes niivõrd jõhker ja alatu, et mitte ükski selgitus Reformierakonna poliitikute poolelt pole suutnud pilti mahedamaks muuta. Kui see seadus sellisel kujul kehtima hakkab, siis pole enam mitte ühtegi põhjust oma makse Eesti riigile maksta.

Isegi kui uus tööseadus tuleb leebemal kujul, on Reformierakond üksnes selle esitamisega ennast minu ja paljude mu tuttavate seas totaalselt täis teinud. See on ennekuulmatu nahaalsus, ennenägematu hoolimatus. Seda ei saa andeks anda.