Kiri: Homodel ei ole aega oodata

Tegelikult on selle lapsendamisõigusega asi lihtne, aga oponendid ei suuda või lihtsalt ei taha seda näha. Eestis elab tänasel päeval üksjagu neid samasoolisi paare, kes kasvatavad lapsi. Tihti on need nende endi bioloogilised lapsed.

Mõnel puhul kasvavad peres ühe vanema, mõnel puhul mõlema vanema lapsed. Kui nüüd peaks midagi juhtuma lapse bioloogilise vanemaga, siis seaduse jaoks muutub see laps orvuks. Ning teda siiani kasvatanud teisel vanemal ei ole mingit seaduslikku alust last edasi kasvatada.

Juriidilises mõttes üksi laia ilma peale jäänud laps saadetakse kas lastekodusse või võtab ta enda hoole alla mõni sugulane, kes suvatses viimati lapse emaga suhelda kümne aasta eest, siis aga võidi lahku minna sõnadega: „Kuradi v…ulakkuja! Sa ei kuulu enam meie perekonda!“

Nii et jutt ei ole mitte niivõrd lastekodust „päästetud“ laste lapsendamisest, vaid sellest, et samasoolises perekonnas kasvavatele lastele ning nende mittebioloogilistele vanematele laieneksid samad õigused, mis kehtivad nn tavaperedes. Jutt on eelkõige peresisesest lapsendamisest. Need inimesed, kellel sellist seaduse kaitset nüüd ja praegu vajavad, elavad meie kõrval.

Kui see võimalus olemas oleks, kui paljud seda siis kasutaksid? Alguses arvatavasti vähesed, aga tasapisi see hulk kindlasti suureneks. Riigi asi ongi tagada oma seaduskuulekatele kodanikele võrdsed võimalused, sõltumata nende kasutajate võimalikust arvust. Ka üksainus kodanik on riigi tähelepanu väärt. Õigused ja kohustused olgu kõigile võrdsed.

Igor Gräzini suu kaudu taas tehtud ettepanek moodustada partnerluse (või abielu) asemel sihtasutus, MTÜ, seltsing või muu selline juriidiline üksus on loomulikult pläma. Teatavasti ei saa keegi peale pereliikmete näiteks külastada haiglas vibivat raskes seisus inimest, siin ei asenda abielutunnistust mitte mingi muu paber. Aivar Riisalu „mittetootva haru“ jutule ei viitsi ükski mõtlev inimene reageeridagi. Nii mõnelgi homoseksuaalil on lapsi rohkem kui Riisalul.

Nendel inimestel, kes täna lapsi kasvatavad, ei ole aega oodata. Need inimesed elavad praegu, neil on riigipoolset kaitset vaja nüüd. Neil ei ole võimalik oodata seda müstilist helesinist tulevikku, mil ühiskond äkki kuidagi iseenesest „valmis saab“.