Puust ja punaselt: seksuaalne ahistamine on see, kui meesülemus naisalluvat kas käega või sõnaga pepu peale patsutab. Sooline ahistamine on see, kui kaubahalli juhataja ei võta kassiiriks tööle noormeest, sest: “Kõik kassiirid on ju teatavasti naisterahvad, igavestest ajast igaveseni, aamen.“ Või kui reklaamifirma pomo ütleb kopiraiteri konkursil osalevale andekale luuletajannale: ”Me ei võta teid, sest olete naine, istute oma mõistuse otsas, aamen.” (Mõlemad näited elust Eestimaal.)
Eriti tigedaks teeb asjaolu, et jälle on maavillavabariigi võimumehed EL-i ees kutsikatena küürus, liputavad saba ja kargavad, kuhu Brüsseli pikk näpp vaid näidata viitsib. Kõrge inimsuskultuuriga maades on nõmedamad euronormid ammu puu taha saadetud. Toon näite — pealtnäha — teisest vallast. Mäletate, aastakese viie eest võis veel mitmetest toidupoodisest osta maapiima. Ehtsat, ausat, elusat. Mille peal on sirgeks ja punapõskseks sirgunud enamik Eesti lapsi nii maal kui linnas. Praegu saab Tallinnas maapiima osta samamoodi nagu narkot.
Pensionärid kogunevad teatavatel kellaaegadel teatavatele tänavanurkadele ja ootavad piimadiilerit. Ise sõidan autoga üle päeva 15 kilomeetrit Tallinnast välja, et tuua lastele kolmeliitrine purk elusat piima. Seda kilesse või terasse pakitud valget vedelikku, mis erineb lateksvärvist vaid selle poolest, et pintsliga seinale kandes sealt alla voolab, ei oska ma piimaks pidada. Aga minge Soome, Rootsi, Taani — peaaegu iga poes on vabrikulörri kõrval müügis suured plaskud kohitsemata piimaga.
Ma ei väida, et sooline ahistamine pole probleem. On. Aga nõnda nagu õiget piima võiks ju ikkagi lubada, tuleks ka ahistamisteemaga mõistuse juurde jääda. Andke eestlastele õige haridus, lõhkuge maha mutreid ja polte tootev koolisüsteem ning ehitage üles kool, mis “toodab” isiksusi — ja mingit soo- või seksuaalse ahistamise probleemi ei nähta uneski.
