Ülo Mattheus: Kas lippu tohib p.sse panna?!
Ennäe imet, kondoomi sees on midagi. Selgub, et seal on väike rulli keeratud Eesti lipp. Sini-must-valge. See heisatakse vardasse ja torgatakse pjedestaalile.
Lavastus, mille kaasautoriks Juha-Pekka Hotinen, on pühendatud Eesti vabariigi 90. aastapäevale. Selle sõnum näib olevat selge — Eesti riik on omadega p….s. Või vähemasti liigub sinnapoole.
Autorid deklareerivad: „Andrus Ansip tahab viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka, küsimus kõlab: kuidas me sealt tagasi saame?“ See retooriline küsimus jääbki õhku rippuma. Vastuseid ei anta. Või mine tea.
Võib-olla tahab autor öelda seda, et vabariigi päästmine pole nii lihtne kui lipu p…sest väljakiskumine. Ja üleüldse on niisugune (Ansipi) vabariik autorite arvates utoopia, üks neist, mida aegade jooksul ikka ja jälle on püütud teoks teha. Ebaõnnestunult. Aga olgu, ei hakka autoreile sõnu suhu ega mõtteid pähe toppima.
Kui tugineda seadusele, siis on lipu rüvetamine keelatud, selle eest võib kuni aastaks kinni minna. Ent kui tegemist on kunstiga? Kas kunsti eest saab või tohib karistada?
Soome lavastaja Jouko Turkka tudengitest teatritrupp loopis publikut sita, kuse, munade ja paukpadrunitega ning pälvis selle eest tingimisi vabadusekaotuse. Tudengid heideti aastaks koolist välja, Turkka ei saanud pikka aega lavastada. Aga see käib kunstnikuimidži juurde, Turkka on Soome üks tuntumaid ja skandaalsemaid lavastajaid, ka teised trupi liikmed naudivad siiani tuntust. Skandaal müüb.
Kuid selleks, et skandaal müüks, peab keegi selle hukka mõistma. Viibutama näppu, lugema moraali. Et nii ikka ei tohi! Või kuidas siis nii võib?! Või koguni kohtulikult karistama. Ma ei tea, kas ma pean nüüd võtma endale selle moraalilugeja rolli? Aga ongi hilja, ma juba olengi selle võtnud. Ma olengi juba osa kogu performance’ist.
Küllap see on just see, mida lavastuse autorid ootavad, olgu siis minult või kelleltki teiselt — raevukat hukkamõistu. Ehk siis kuulsust ja tunnustust, kui anda asjadele õige nimi. Nad on selle asja ära teinud, nad on ühiskonda provotseerinud. Nad on Eesti Vabariigi lipu oma p…e toppinud. Eesti Vabariigi aastapäeva auks. Nad on juhtinud tähelepanu sellele, et midagi Eesti riigis on nende arvates valesti.
Ent mis siis on Eestis nende arvates valesti? Oma olemuselt ju sotsiaalkriitiline lavastus võtab vaatluse alla sõjateema ja töölisklassi ekspluateerimise. Sõja hukkamõist on mõjuv. Koletul kombel kiljuvat sõjaohvrit (Riina Maidre) loobitakse, vere, sita ja jahuga ning pekstakse agressiivselt. Veri ja sitt pole siiski päris, haisu ei ole.
Teine ohver (Erki Laur) riputatakse jalgupidi üles ja topitakse peadpidi ämbrisse. Kaitseks ämbris oleva vedeliku eest on nina suletud pesulõksuga ja kõrvas on tropid. Kell tiksub, minutid lähevad. Lava on üle ujutaud kunstvere ja plägaga. Talumatu lärm on vaibunud. Vaikus on hirmuäratav, piin on peaaegu tõeline. See on sõda. Ka Eesti osaleb selles — Iraagis, Afganistanis. Lavastus ilmselgelt protesteerib selle vastu. Sõja vastu üldse, manades esile selle õudused. Ja see mõjub, see jõuab kohale. Õnneks ei lämbu näitleja solgiämbris ära.
Teine osa lavastusest räägib töölisklassi ekspluateerimisest. Just nimelt „töölisklaasi”, sest oma retoorikalt on lavastus vasakpoolne või koguni vasaku ääre peal, olgu pealegi, et oma olemuselt irooniline. Tööline (Tiina Tauraite) katab botaseid šokolaadiglasuuriga. Muudkui töötab, teeb ületunde, töötab nädalavahetustelgi, palk on väike, haigus piinab, rasedus tuleb kallale, kuni tööandja (kapitalistlik ekspluataator) laseb ta lahti. Ja mis kibe tõde siin veel peidus on: ekspluataator on isa ja tööline on tütar. Töösuhtes ei tunne isa tütart, vend venda… Selline siis on Eesti elu, autoreil näib see tõesti olevat pakkunud kibedaid kogemusi.
Siis tuleb kolmas osa: dionüüsoslik kokteilipidu sauna ja paljaste saatüritega, tillid ripakil, tagumikud urvakil. Ka publik kutsutakse lavale paljaid mehi imetlema. Pakutakse viina- ja liköörikokteili. Ja lõpuks saabub kulminatsioon: lipu päästmine, riigi päästmine pärasoolest…
Publik sellel 8. veebruari etendusel ei kiljunud vaimustusest, oli pigem vaikne, koguni kohmetunud. Ei plaksutanud ka eriti ja kiirustas minekut tegema. Mina nende hulgas. Midagi nagu öeldi mulle, ja midagi nagu kriipis ka. Ja pärasooletrikk vist koguni šokeeris. Aga olgu. Minge vaadake ise. Minagi jään siin retooriliseks ega anna valmis vastuseid. Kunsti tõde on keeruline, see pole must-valge.
Eesti lipuga on asjad tunduvalt selgemad. See on sini-must-valge. Oluliselt keerulisem ja tähenduslikum kui vaid need kolm värvi. See on meie ajalugu ja kannatused, õnn ja rõõm. Mina ei poolda lipu rüvetamist. Minul tekitab Eesti lipp ülevaid tundeid. Ja minu jaoks ei õigusta lipu rüvetamist ükski kunstitõde.
Kuid päris kindlasti ei pooldaks ma ka mingeid sanktsioone või karistusi. See oleks autoreile liiga suur „au“, liiga suur tähelepanu. Lavastus iseenesest jääb ju kesiseks, tekst on eklektiline, liiga palju on paberilt mahalugemist, tühja teoretiseerimist ja niisama mõttetut uimerdamist. Performance’i alla mahub ju lõpuks kõik. Ka mõttetus, igavus, rumalus.
