Veiko Spolitis: Eestlased ja lätlased
Kangekaelsed eestlased
Läti vabariigi algusaastail elas Riias kui Tsaari-Venemaa läänepoolseimas ja ühes majanduslikult arenenumas linnas tugev eestlaskond, umbes 7000 inimest. Pärast Vabadussõda otsustasid paljud neist oma elu siduda Eesti Vabariigiga.
Üks tuntumaid Riia eestlasi oli Eesti diplomaatia raudvara Ernst Jaakson. Seda teavad kindlasti eesti diplomaadid ja ehk ka osa Läti diplomaatilisest korpusest, kuid keskmine lätlane sellest teab sama palju kui keskmine eestlane sellest, et Läti vanim tudengikorporatsioon korp! Lettonia on asutatud Tartus. Enne teist Maailmasõda elasid eestlased Lätis kogukonniti ja nende kultuurielu oli mitmekesine. Eestlasi oli proportsionaalselt küll vähe, aga nad olid siiski küllalt tähtsad, et Läti poliitikud valimistel nende hääli jahiksid, nagu ka Riia saksa, juudi ja vene kogukondade omi.
Kui tänapäeval on kolme Balti riigi presidentide kohtumised saanud harilikuks, siis Läti ja Eesti viimased presidendid Ulmanis ja Päts enne Nõukogude okupatsiooni ei kohtunudki. Olukorras, kus omariiklus tuli alles luua ja rinda pista ülemaailmse majanduskriisiga, tundsid lätlased rohkem huvi Euroopa suurte rahvaste käekäigu vastu. Muidugimõista esines kontakte piiriäärsetel aladel, lõunaeestlastel oli hobusekoormaga Riiga lähem minna kui Tallinna. Selle ajastu eestlaste pärandi tõendiks on Riia tänavanimetused — Tērbatas, Tallinnas, Pērnavas, Veru, Vīlandes, Hapsalas iela.
Tihedamad kontaktid eestlaste, lätlaste ja ka leedulaste vahel algasid just tänu Nõukogude okupatsioonile, sellele järgnenud eksiilile läänemaailmas ja asumiselviibimisel Siberis. Nõukogude okupatsioon muutis Balti rahvaste traditsioonilist vahendajarolli ja jättis raudse eesriide taga Balti riikide rahvastele võimaluse koostööd teha.
Seega õppisid lätlased eestlasi tundma nii Moskva ametliku propaganda kui isiklike kontaktide kaudu. Lätlased teadsid, et Eestis on küll samasugune nõukogude kord nagu neil, kui nad teadsid ka seda, et erinevalt lätlastest keelduvad eestlased kangekaelselt vene keeles suhtlemast.
Kuumaverelised ja sirge seljaga eestlased
Iseseisvusaeg saabus Balti nõukogude vabariikides peaaegu samal ajal, kuid lätlased pole siiski siiani jõudnud IME-sarnase programmini, „kodulätlaste“ poliitikani ja rahvusraamatukogu loomiseni. Rahvarinne ja kodanike kongressid tegid mõlemas riigis oma tööd; vabadusvõitlusalane koostöö jättis aga lätlastele tunde, et eestlased on küll nende ustavad sõbrad, kuid käivad siiski sirge seljaga oma teed.
Läti intellektuaalid mõistsid, et Lennart Meri mõtles oluliselt teistmoodi kui nõukogudemeelne nomenklatuur Lätis. Eestis toimunud muutused, mis ei leidnud aset siiski mitte ainult tänu Lennart Meri moraalsele autoriteedile, mõjusid Läti elanikkonnale juba 1990. aastate algul signaalina, et Eesti tee erineb Lätist mitmeti.
Seda ei märganud lätlased mitte ainult meedia vahendusel, vaid ka tänu aina suurenevale eesti ettevõtjate hulgale Riias ja ka mujal Lätis. 1990. aastate keskpaigast pärinevad Riiast anekdoodid „kuumaverelistest“ eestlastest. Seegi annab tõestust Eesti teistsugusest teest, mis rõhutas majanduslikku ja poliitilist avatust.
Erinevalt 19. sajandist ei pea tänapäeva Eesti ei pidanud püsivalt Riias elama. Via Baltica võimaldab neil Riias tööl käia ja nädalavahetustel kodus Eestis viibida. Riias loodud Stockholmi kõrgem majanduskool annab peale läti tudengitele majandusalast kõrgharidust nii noortele leedulastele kui ka eestlastele, ühtlasi koostööd soodustades.
Satelliit- ja internetitehnoloogiad ei võimalda mitte ainult eesti ettevõtjatel, vaid ka Läti Eesti kogukonnal elus hoida virtuaaleestlust. Seega on lätlased eestlasi jälle märkamas ning koos kultuuriliste, poliitiliste ja majandussidemetega loomas tänapäevast arusaama Eestist ja eestlastest.
Lätlased märkavad mahajäämust
Lätlaste arusaamist eestlastest võib lihtsustatult käsitleda kolmes valdkonnas — kultuuri mõju, majanduse saavutused ja poliitilised sündmused. Kultuuri mõjust rääkides — iga läti koolilaps teab müütilist Tartu (Tērbata) Ülikooli arvukate Läti esimese ärkamisaja tegelaste pärast, kes seal õppisid. Kuigi ajastuomasemalt ütleks nooruk ilmselt, et tema jaoks seostub Eestiga eelkõige Kalevi piparmündinäts või Vana Tallinn.
Nõukogude ajal teadis iga lätlane rääkida, et Eestis saab vaadata Soome televisiooni. Sellega oli lätlastel tekkinud arusaam, nagu oleks eestlased ja soomlased justkui rohkem vennasrahvad, kui seda on näiteks lätlased ja leedulased.
Enamiku lätlaste arusaam eestlastest tekkis muide tänu Saaremaale, kuigi siinjuures ei saa silmist lasta fakti, et lätlastel endil saari lihtsalt ei ole. Ja muide, ka eestlaste Munamägi on ligi seitse meetrit lätlaste „kõrgest mäest“ kõrgem.
See on vahest tugevdanud lätlaste teatavast alaväärsustunnet, mis väljendub näiteks siis, kui Läti korvpallimeeskond peab maavõistlust Eesti korviküttidega. Läti spordihuvilised unustavad siis alati, et nii Eesti kui ka Läti korvpallikoondised jäävad alati alla Leedu korvpalluritele. Siiski: kui lätlased vaatavad spordivõistlusi, kus nende esinejad ei võistle, siis hoiavad nad alati pöialt Kikule, Andrus Veerpalule, Erki Noolele või Virgilijus Aleknale.
Lätlastele meeldib Tallinna külastada. Kumu on muutunud endast lugupidava Läti intellektuaali külastusobjektiks, sest Lätis pole siiamaani kaasaegse kunsti muuseumi ja nüüdisaegset kontserdisaali, ka riigi haldussüsteem on korrastamata.
Lätis puuduvad siiani nii mitmed riigi liberaaldemokraatlikule toimimisele vajalikud aluselemendid (kohustust tulu deklareerida ei ole siiamaani ja õiguskantsleri amet loodi alles eelmisel aastal). Eesti krooni sisseseadmine näitas, kui äpud tegelikult olid tookordsed Läti poliitikud, kes on pidanud sellest ajast saadik kõvasti pingutama, et eestlasi matkida ja nendele järele jõuda.
Isegi riigi sünnipäev on eestlastel enne
Sellise omavahelise võistlusega Balti ühtsus küll murenes, kuid see aitas Lätil Eestile kiiremini järele jõuda ja korraga euroliitu astuda. Tavakodanik selliste asjade peale enamasti ei mõtle. Teda huvitab rohkem see, et Tallinnas on uhke sadam ja kerkivad pilvelõhkujad, Eestis on korras maanteed, kauplused on teistsugust ja natuke odavamat kaupa täis, palgad on suuremad, pensionid kõrgemad ehk siis — et Eesti on Lätist ees.
Seda, et Eesti on Lätist ees, on kindlasti võimaldanud Eesti haldussüsteemi korrastatus ja majanduse avatus. Eesti on viimase viie aasta jooksul olnud Läti suuremaid kaubanduspartnereid ja välisinvestoreid. Lätlane ei tunne küll Eesti kohukest, seevastu teab ta, mis on Microlinki arvuti, Skype, Tallink ja Hansapank. Eks oska küll lätlasedki rääkida Skandinaavia mõjudest, kuid nende jaoks on nimetatud kaubamärgid siiski eestlaste loodud.
Keskmine lätlane teab, et Eesti on Lätist arengu poolest mõned aastad ees, ning põhjendab seda vahest ekslikult Soome mõjuga. Läti intellektuaal teab, et nii keskealine lätlane ja eestlane eelistavad välissuhetes vene keelt, aga ta on märganud ka seda, et Eesti valitsusametnike inglise keele oskus on lätlaste omast parem. Keelevaist ja avatus muule maailmale pole aga tühistatnud eestlaste omapära lätlaste silmis.
Läti kodanikel tuleb leppida, et siiani on Eesti euroopalikum kui Läti, kas või selle pärast, et Lätil pole viisavabadust USA-ga veel ette näha. Eesti on juba aastaid ehitamas igavat Põhjamaad, samas kui Ivars Godmanis nimetas Läti esimese peaministrina esmakordselt Läti soovi minna Põhjala teed alles viimases vana-aasta lõpu pöördumises.
Ja viimaks: Eesti Vabariigi 90. aastapäev on aasta alguses, isegi sellega on alles novembris oma 90. sünnipäeva pidav Läti Vabariik mõnevõrra Eestist maha jäänud.
