Juhan Kivirähk: Kas oravaid toetab 1/3 või 1/5?
Tekib õigustatud küsimus, kui suur siis erakondade toetus tegelikult on? Terve mõistus ütleb ju, et ühe ja sama erakonna toetus ei saa olla korraga nii 35% kui ka 21%. Mõlemad küsitlused valmisid ju veebruarikuus.
Rahvusringhääling läks oma tulemuste erinevusest nädal varem avaldatud küsitluse omadest lihtsalt vaikides mööda. Küll aga avaldas selgituse vastuoluliste uuringuandmete kohta Postimees. Nimelt erinevad kahe uuringufirma tulemused seetõttu, et protsentide arvutamisel kasutatakse erinevaid meetodeid.
Emori tulemustes on protsendid leitud nendest vastajatest, kellel on erakondlik eelistus olemas. Seetõttu jaguneb kogu poliitiline toetus vaid kuue parlamendipartei vahel. Ent samas on teada, et keskmiselt 30 protsendil küsitletutest eelistus puudub. Kui ka neid vastajaid arvesse võtta, jääks Reformierakonna 35-protsendilisest toetusest järele 25%. Keskerakonna valijaid oleks ümberarvutuse tulemusena vaid 18%, IRL-i, SDE ja roheliste toetus jääks 9% tasemele. Need näitajad on juba ligikaudu samas suurusjärgus Turu-uuringute mõõdetud toetustega, ehkki Reformierakonna ja Keskerakonna puhul ulatub erinevus ikkagi üle lubatud vea piiride.
Metoodika metoodikaks, kuid lugeja/vaataja jaoks jääb ikkagi vastuseta küsimus, kumb tulemus siis ikkagi adekvaatsemalt tegelikkust peegeldab. Kahe paralleelse reitingu olemasolu ei tekita erilist usaldust kummagi arvamusuuringu vastu. Ehkki tegelikult on mõlemad küsitlused täiesti pädevad, näidates lihtsalt erinevaid asju. Emori pakutud reiting püüab prognoosida võimalikku valimistulemust juhul, kui täna toimuksid valimised. Selline seis tekiks eeldusel, et need valijad, kellel hetkel eelistus puudub, valima ei lähe või siis jaguneksid nende eelistused samas proportsioonis eelistusi omavate vastanutega.
Turu-uuringute AS aga esitab erakondadele antud hetkel kuuluva kindla toetajaskonna, tuues eraldi kategooriana välja ka need vastajad, kellel eelistus puudub. See on aga üsna huvipakkuv valijate kontingent, kelle puhul ei saa kuidagi eeldada, et nad valimiste korral käituksid sarnaselt eelistust omavate vastajatega.
Küsitlustes on enamasti võimalik eelistuse puudumist väljendada kahe valikvastusega: „Ei oska öelda“ või „Ma ei toeta ühtegi erakonda“. Kui esimest neist võib tõesti tõlgendada kui poliitikahuvi ja oma seisukoha puudumist, millega sageli kaasneb ka eemalejäämine valimistest, siis teine vastus peegeldab aktiivset positsiooni, mis väljendab püsivat või ajutist pettumist erakondades.
On üsna tavapärane, et valimistevahelisel perioodil suureneb niisuguste vastajate osakaal, kes ei toeta ühtegi erakonda. Erakonnas, kelle poolt eelmistel valimistel hääl anti, pettutakse, uut eelistust aga ei leita enne kui vahetult järgmiste valimiste eel. Tihti kaldub sellise valija eelistus valimiste päeval pigem nn protestiparteide kui võimuerakondade poole.
Kuna järgmised riigikogu valimised on alles mägede taga, on praegusel hetkel olulisem rääkida ikkagi sellest, kui palju on ühiskonnas reaalselt ühe või teise erakonna toetajaid, mitte aga sellest, kuidas jaguneksid parlamendikohad siis, kui eelistusi mitteomavad valijad valimistest hoopis eemale jääksid. Seega peegeldab tegelikku poliitiliste eelistuste jagunemist adekvaatsemalt Turu-uuringute AS-i valitud esitusviis.
Niisiis ei toeta Reformierakonda praegusel hetkel mitte kolmandik, vaid veidi üle viiendiku Eesti valijatest. Loomulikult on ka see märkimisväärselt hea tulemus, mille toel on võimalik edukalt oma valitsemisplaane ellu viia. Kuigi tähelepanuta ei maksaks jätta mõlema uuringufirma küsitlustest selguvat asjaolu, et Reformierakonna toetustrend on langev. Missugused on languse põhjused, see on juba omaette kommentaari teema.
