Kati Murutar: Meie igapäevane halastusseks

Mis vähegi soolisusega seotud, see erutab inimesi alati ja igal juhul. Sest seksuaalsus kannab elu edasi. See on ürginstinkt, enese ja elu alalhoiuga seotud. Ainult et üle-tsiviliseeritud inimloomad ei mäleta seda. Või ei taha seda tunnistada. Üdini puudutab ikka. Kas või alateadlikult. Süvenemine sellesse eksistentsiaaliasse aga ärritab.

Halastusega seotud temaatika ärritab seksi puhul veel kahel lisapõhjusel. Esiteks tähendab halastamine siinkohal seda, et üks osapooltest seksib vastu tahtmist. Järelikult on tegemist teatavas mõttes vägistamisega. Teiseks kasutame väljendeid ja kujundeid erinevalt. Igaüks, kes pärast Kadri Kõusaare tekitatud halastusseksikihinat ärganud ja märganud, on sõna võttes ilmas pidanud ise asja.

Kadri andis lugejamagnetiks sobiva sööda metafoorina. Pidas silmas seda, kui ise tegelikult vahekorda soovimata ikkagi seksitakse. Sest ei viitsita puigelda. Sest loodetakse, et ihalejale vastu tulles rahustatakse ta maha — kui paleus muutub lihalikuks, polegi iha enam äkki nii pinev ja tüütav. Proovitakse, kas andunud ihalejaga magades tärkavad äkki tunded ka tema vastu — või kas ehk on väga-tahtjaga sebimine mõnus.

Kadri ütles, et sedasorti järeleandmised ei õigusta ennast — ja sellega võinuks teema ammenduda. Ainult et onu Lenk haistis puhkenud seljaajutasandi seksimäsus poliitprofiiti. Vaja pakkuda keskregulatsiooni neile, kes muidu ei saa. Vaja kesk-enduda nii vaimse kui füüsilise puudega inimestele halastusseksi võimaldamisele, sõdurite ja vangide kesk-rahuldamisele.

Enamasti jääb üks osapool rahuldamata

Tegelikult pole sellises ühiskondlikult reguleeritud teenuses mitte midagi uut. Meestearst Olev Poolamets rääkis juba õige mitu aastat tagasi, kuidas Taanis on erivajadustega inimeste nõudmistele vastavad spetskäetugede ja muu vajalikuga varustatud riiklikult kontrollitud lõbumajad. Ei midagi uut siin päikese all.

Võib muidugi vaielda põhjuse ja tagajärje, häda juurte või õite ümber. Näiteks öelda, et kui inimesel on selles elus mingi puue, mis ta seksiturult kõrvale jätab, peabki ta oma energia mujale kanaliseerima, et karmavõlga tasuda. Või et rahuldamatult räuskavad kompleksikotid ei peaks saama maanduseks halastusseksi, vaid oma probleemipuntras marineerides hingeliselt arenema ja vaimselt avanema.

Seksuaalne rahuldamatus või rahulolematus on ju vaid osa kogu hädakägarast. Selle teema peale kihevileminek aga näitab, kui paljud õnnetud pole komplekside, halva õnne, elutempo, lolli töökoha või ettevõtmatuse tõttu partnerit leidnud. Sõpra ka mitte. Aga hingeline-vaimne tasand ei tekita sel määral adrenaliini ja testosterooni kui füüsiline.

Aga maailm ongi ju täis erinevaid äpardumise mooduseid, mistõttu suurem osa seksist ongi halastusseks. Kujuteldamatult arvukal osal vahekordadest pole üks osapooltest asjast huvitatud. Veel arvukam osa vahekordi lõpeb nii, et üks osapool jääb rahuldamata. Teab seda sageli ette ka, et nii see jama lõpeb. Võib-olla loodab — aga tihti enam ei looda ka. Ja niisuguste mõttetute niff-niffidega nõustuv inimene surub juba enne või siis vähemasti pärast kööbakat halastusseksi omaenese vajadused maha. On altruist. Et mitte öelda vägistatu.

Filmid hoiavad inimeste silme ees eksitava peibutisena ideaalseid tihisid. Kirg, harmoonia, üheaegne kulminatsioon — ja pärast jätkub juttu kauemaks. Tegelikult on kirjutatud riiulitäite kaupa eriala- ja popteaduslikke raamatuid ebatäiusliku seksi põhjustest ja tagajärgedest.

Ühest hetkest eluaegne jama kaelas

Esimene vahekord on enamasti koba. Esimene kehaline lülitus tekkiva — või pärast seda tihtilugu tekkimata jääva — paarikese vahel on sageli bullshit, sest teineteist ei tunta ja usaldata ju. Veel rohkem halastusseksi valda kisub aga“viimane vahekord”. Viimase eel on väsimus ja ükskõiksus, haigused ja rutiin, lahkuarenemine ja muud huvid. Kui üks partneritest tahaks linade määrimise asemel raamatut lugeda, magada või mediteerida, ongi käsil halastusseks.

Tegelik halastusseks ongi vist kõik see, mida kannatatakse välja, tulles vastu teise inimese tungivale soovile. Vaatamata oma soovimatusele. Või teise inimese käpardlusele. Või trotsides oma jõudmist keha tasandist kõrgemale isiksuse arengu tasemele.

Ka sellest on kirjutatud kilomeetreid nii ilu- kui kolekirjanduslikke teoseid, kuidas üks areneb kehalisest vabaks, teine püsib endisel eksistentsiaalsel nivool. Teist ei saa ju lõputult kukele saata ega ära visata, tuleb halastada. Inimeste paarisuhetega pole nii, et äraaetud hobused lastakse maha. Ärapruugitud partnereid ei saa minema visata. Mis siis muud kui halastusseksitakse kodurahu huvides. Iseasi, kui rahulik rahu see on, kui üks mõtleb endamisi väsinu ja tujutuna — oeh, see ka veel, vastik-vastik-vastik.

Nii mõnigi mees on halastusest järele andnud seksi anuvale naisele. Heal juhul teatakse, et temake loodab lapse eostada — veel paremal juhul ollakse sellega nõus. Aga tüüpjuhul seistakse pärast halastusseksi enamasti fakti ees: nüüd on nii. Ja kui tavaliselt on isasloomad timmitud võimalikult ulatuslikult oma seemet paljundama ja genofondi levitama, siis sellisel puhul ei olda teatavasti kuigi õnnelikud.

Ühest suhteliselt meeldivast hetkest äkki nii palju eluaegset jama kaelas. Alimendid ja õnnetud inimesed. Laps kaasa arvatud. Vastu ühe vanema tahet sündinud laps on tegelikult kõige õnnetum. Laps kui vahend — et meest kinni püüda ja/või hoida, et ennast naisena tunda ja õigustada… Ei kõla väga halastuslikult.

Halastusseksiga tegeleb uskumatult suur osa inimesi iga päev. Enne suppi, pärast keppi — et ei oleks tülisid, et oldaks rahul. Et ja et. See on muudetamatu. Aga ideaali poole püüelda võiks ju ikka. Ikka võib loota, et sobivad partnerid leiavad teineteist — ja üks ei peaks end tulemuseta halastamise peale kulutama. Ikka võib soovida, et naised sigitaksid lapsi meestega, kes seda soovivad — et meestelt halastuse käigus välja pigistatud piisakese pärast terve õnnetute inimeste tekkimise ahelreaktsioon ei vallanduks.